Päev kajab

Viskasime “taldrikuid”


Leidub inimesi, kes pole discgolfi mitte kunagi mänginud. Meie pisike pere sellesse seltskonda ei kuulu. Isegi preili Anni on käe valgeks saanud :) Radasid, kus kettaid visata, tekib minu meelest pidevalt juurde. Kusjuures, tegemist on, kui sa just profitasemel ei taha discitada, suhteliselt odava, kohe kindlasti meeleoluka ja igati mõnusa viisiga jalutada värskes õhus kilomeetreid ja kilomeetreid vaheldusrikkal loodusmaastikul (enamasti).

Möödunud nädalavahetusel püüdsime veel paar inimest taldrikuviskajate ridadesse meelitada. Seekord me isegi ei panustanud punktide lugemisse, oleks ju võinud, aga noh, milleks, alati pole vaja. Kuigi mulle meeldib väike võistlusmoment, kuidagi põnevam, oli tegu minu jaoks üle aastate esimese discgolfitamisega, nii et ma lihtsalt nautisin metsavahel jalutamist, jutustamist ja elasin kaasa neile, kes oma elu esimesi kettaviskeid tegid.

Annu tuli otseloomulikult meiega kaasa. Anni oli üks äärmiselt vahva ja lõbus vandersell, kes rõõmsalt koos meiega ringi müttas. Kartsin natuke, et ta väsib väga ruttu ära, aga ei. Otsis entusiastlikult tihedas padrikus kadunud kettaid. Ise ka imestasin, kui tore tal oli. Ei mingit kehva tuju, käis ja jooksis ja jalutas. Tal oli oma ketas. Tõstis selle iga raja lõpus korvi suure rõõmu ja meiepoolsete ergutushüüete saatel.

Kahetunnisel ringimüttamisel väsis ta lõpuks nii ära, et üle pika-pika aja jäi preili autos tagasiteel koju tuttu. Lõunauni. Ma siin küll eelmises postituses mainisin, et tunnen ennast halvasti, sest ei suuda teda lõunaunne panna, aga tegelikult ei ole asi nii üheplaaniline.

Tunnen ennast halvasti, sest olen nii palju lugenud, kui kasulik ja vajalik ikkagi oleks, et väike põnn lõunaund magaks. Pluss olen senini uskunud – kui kolmene (veel hullem kahene) lõunaund ei maga, siis on asi lapsevanemates st ilmselt nad ei näe unepakkumisega piisavalt vaeva. Lapsepoolne protest on ju loomulik, aga lapsevanem peab jääma endale kindlaks, tagama une jne jne jne.

Meil läks asi kõik nii hulluks, et… Kõik oli olemas. Rutiin ja veelkord rutiin, aga…  Lõpuks oli minu jaoks kaks valikut. Kas lähen hulluks ja tohutult närviliseks nende lõputute lõunaunne panekutega ja olen paratoksaalselt enda silmis hoopistükkis täiesti kohutav ema, vaatamata omandatud raamatutarkusele, või jätan lõunaune ära, panen Annu vara ööunne ja olen tunduvalt rahulikum kõik need 12h jutti, mis meil ilma lõunauneta koos tuleb veeta. Valisin teise variandi.

Parim otsus, mida üldse teha sai. Jah, ma olen väga väsinud pärast 12h, kuid nii on tuhat korda parem. Ise ka ei usu, aga reaalselt suudangi olla väga kannatlik. Ma ei ole kehvas meeleolus puhtalt juba sellest, et ei suutnud taaskord Annut tuttu saada. Ei tunne pettumust, läbikukkumistunnet, vaid me tegime sellise otsuse nagu tegime ja saame sellega üllatavalt hästi hakkama.

Ja kusjuures, meil on päevi, kus jorinat ei olegi, mis siis et Annu on 12h või isegi veidi rohkem jutti ärkvel. On muidugi ka teistsuguseid päevi, mis algavad jorinaga ja see kandub läbi terve päeva. Väsitav. Pehmeltöeldes. Aga minu jaoks ikkagi tuhandeid kordi talutavam kui unemöll, mis meil eelnenud aegadel oli. Ja mis seal salata, kui kell on 17, tuleb mul kuskilt hoopis lisaenergiat puhtalt teadmisest, et kell 19 hakkame juba pesema sättima ja uni tuleb ruttu, mitte tund või ma ei tea kui kaua jaurates ja uni on sügav. Enne tekitas magamapanekuaja lähenemine stressi, nüüd vastupidi :)

“Taldrikutest” kaldusin natuke kõrvale, mis seal ikka… Millalgi võiks jälle kettaid visata, oli ütlemata tore.

Kui te seda kõike lugedes veel magama pole jäänud, siis nüüd kohe jääte. Lisan siia Annu loodud jutukese, mille ta mulle mõned päevad tagasi rääkis, kui palusin tal jutustada üks unejutt maasikast :)

“Maasikas oli paksu metsa sees. Anni sõi maasika ära. Kõik.”

P.S. Tegime Annuga täna Jaanile sünnipäevakaardi. Rääkisin kõik jutud juurde, et see on saladus ja ei tohi issile kaardist rääkida ja näitasin talle kuhu me kaardi peidame, et see pühapäeval issile anda.
Kui ma õhtul koju saabusin, ütles Jaan, et Annu oli talle rääkinud, et me tegime talle täna sünnipäevakaardi ja näitas näpuga ka kohta, kuhu ma kaardi peitsin :) Õnneks on kaart kõrgel, nii et preili seda ise kätte ei saa, et siis jah, üle anda ta seda õnneks täna ei saanud… Mis ma oskan öelda, vist väga ootuspärane.
Kusjuures, kui Jaan ütles Annile, et see oleks pidanud olema saladus, tuli vist preilil midagi meelde, sest ta olevat näost natuke ära langenud ja enam kaardist midagi ei rääkinud. Oh sa pisike armas-armas Annukene! :)
Ilmselgelt homme Annule ei ütle, et ma tean, et issi nüüd teab :)

36401061_10211164779067660_879639452891217920_n

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s