Päev kajab

Kärbes Jaak kolis sisse


Hommik. (Meie hommikud saavad jätkuvalt alguse heal juhul seitsmest, tavaliselt 6.45 või mingil veelgi varajasemal ajal). Pärnu. Annu läheb Jaaniga katusekamber-magamistoast elutuppa. Juba trepil alustab väike preili: “Kärbes Jaak. Kärbes Jaak. (paus) Kärbes Jaak!!!” Jaan matkib vastates imehästi Lottemaal tegutseva Kärbes Jaagu häält: “Lotte-preili, mis on?” Jõutakse elutuppa ja Annu teatab: “Kärbes Jaak, hakkame võimlema!” Ja nad võimlevad. Mind tiritakse ka kampa. Ehk siis jah, ma võimlen ka. Sest Kärbes Jaak sunnib, küll keskeltläbi viisakalt, no nagu üks ehtne Kärbes Jaak seda ilmselt teeks, nii poolnaljaga lustiliselt mittevasturääkimist eeldavas vormis, muidu tegelikult väga ei viitsiks. Ise pidevalt lobisedes, hoiab Kärbes Jaak meie tuju rõemsana. Puhtalt niivõrd edulise ümberkehastumise pärast olen nõus puusaringe, kükke ja muud sellist väänamist natuke kaasa tegema.

Ükspäev, umbes paar nädalat pärast Lottemaa külastust, kui Annu teatas, et tema on nüüd Lotte, mina pidavat olema Lotte ema (kõlas väga loogiliselt) ja Jaanile usaldati Kärbes Jaagu roll (täiesti ebaloogiliselt), aga mille täitmisega sai ta ausaltöeldes isegi minu meelest esmaklassiliselt hakkama, see juhtuski – Kärbes Jaak kolis meile sisse. Nüüd ei möödu päevagi kui Jaan poleks mõned head minutid meie kõigi rõõmuks Kärbes Jaak.

Lottemaale tuleb ilmselgelt minna hommikul, kui väravad avatakse ja kui mina lootsin, et ehk kolme tunniga suudame piirduda, siis noh, loota ju võis, eks ole. Annu oleks Lottemaale jäänudki. Elama. Lotte käest oleks ta ilmselt aegade lõpuni kinni hoidnud ja seda ka öötundidel. Päev oli aga nii kuramuse kuum, et kella 16-ks oli minu mõõt täis. Ära veel surra ei tahtnud, koju voodisse kobida küll. Ja nii me ära tulimegi, lausa kaks tundi enne sulgemist.

Lottemaa ise – nagu muinasjutt :)! Armas ja värviline. Kui sa ikka tahad kõik majad läbi käia ja vaadata teatrietendust (vähemalt ühte neist) ja kuulata Lotte ema aiajuttu ja mängida peitust Lotte ja Bruno ja kes-nad-kõik-seal-oligki? tegelastega ja kuulata Klausi pajatusi ja sööma peab ju ka ja vähemalt ühe jäätise ära limpsima ja kontserti kuulama ja tantsima ja Lottet taga ajama (korduvalt) ja Lottet kallistama (korduvalt) ja putukate seiklusparki vähemalt osaliselt läbima… Tegelikult müstika, et me lausa kaks tundi enne sulgemist ära saime!

Minu üheks lemmikuks oli Sõbraliku Energia ala. Puudevahele oli säetud mitmed võrkkiiged, kus väsinud külastajad veidi puhata said. Muideks, soovi korral võis seal ka nutiseadmeid laadida. Lapsed said aga raamatuid vaadata ja joonistada. Teritasin kõik värvipliiatsid, mis olid tolleks hetkeks juba üsna nüriks kulutatud, kenasti ära. Mõnus mediteeriv tegevus.

Lottemaa ja Lotte on nüüd ametlikult meie piiga suured lemmikud.

IMG_8534
Hommik oli jahe, nii et Lottemaale viivas rongis oli veel dressipluus seljas.
IMG_8536
Kui selliseid vahvaid kärusid poleks olnud, oleksime raudselt varem ära tulnud, sest ma poleks viitsinud meie ühte ainumastki kotti nii pikalt ringi tarida.
IMG_8541
Peaaegu ainuke pilt minust Lottemaal. Tagumik kaadris.
IMG_8550
Enter a caption
IMG_8555
Võimsa hooga tuhisemas… Tore, et kohapeal sai ise võtta kastist vildist tekikese, millega oli mõnus liugu lasta.
IMG_8556
Teevad muusikat

IMG_8568

IMG_8586
Peitusemäng alaku!
IMG_8590
Olla nii paljude laste poolt armastatud, pole sugugi lihtne.

IMG_8632

IMG_8670
Kärbes Jaagu maja ees musitseerimas.

 

Advertisements

2 thoughts on “Kärbes Jaak kolis sisse

  1. Lottemaa on vahva! Me eelmisel aastal lootsime ka, et saame paari tunniga hakkama aga tegelikult läksime siis kui Lottemaa õhtuks kinni panud, endal oli ka tore :)

    1. On jah vahva :) Ja need tegelased, nad ikka olid nii toredasti rollis sees koguaeg. Lastega vesteldes viskasid aeg-ajalt selliseid repliike, mida laste lähistel tammuvate-istuvate vanemate suunurgad muigele kiskusid.
      Üks Jänes näiteks ütles mobiili süvenenud mehest möödudes umbes midagi sarnast – Näe, toksib oma lutsukivi siin, täitsa naljakas kohe…
      Kui lapsed olid silgud pütis mänginud ja kargasid viimaks kõik metsa alt pikutamast üles, seljad igast sodi-prahti täis ning keegi kommenteeris Jänese musta selga, et kuule sa oled must, vastas Jänes rõõmsalt umbes midagi nii – Ei ole midagi hullu. Emme peseb selle puhtaks ja kõik on jälle hästi.
      Selle peale üks emadest tundis ennast puudutatuna ja kommenteeris muiates moka otsast: “No muidugi. Emme peseb…. Ei ole vaja muretseda, ja-jah.”
      Ilmselgelt pole võimalik eriti imelihtsalt metsaaluseid mustikaplekke puhtaks nühkida :)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s