Päev kajab

Peetri Jooks ja imelikud tunded südames


Viimati jooksin kevadel Maijooksul, enne seda ilmselt keskkoolis, kui ei arvesta mõnda üksikut üle kolme-nelja aasta ette tulevat spurtimist bussile või trammile.

Kooliajal vihkasin jooksmist. Südamest. Surin iga jumala kord, kui meid jooksma pandi. Miskipärast tehti seda peaaegu igal kehalisekasvatuse tunnil, nii et mina olin see erandlik persoon, kes vihkas kehalist. Ikka kogu hingest. Tundus siis ja tundub ka praegu täiesti ajuvaba, et hinnati jooksmist. Väga konkreetse hindega. Kedagi ei huvitanud pingutus, see rämeropp kogu hingest kihutamine, kopsutükid laias kaares lendamas, oluline oli norm, mis tuli täita. Ilmselt on praegugi sarnased lood. Ja veel. Ma ei mäleta, et keegi oleks õpetanud jooksma. Lihtsalt. Davai-davai täna 60m ajapeale! Davai-davai nüüd teeme kaks suurt ringi ümber koolimaja! Jooksmist on vaja õpetada. Ei piisa kui ütled lapsele – Tähelepanu! Valmis olla! Start!

Jaan regas mind mõned kuud tagasi 5km, ennast 10km jooksule. 5km puhul oli tegu heategevusliku jooksuga eesmärgiga koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondiga toetada liikumispuudega lapsi. Võis ka kõndida.

Käia jõuan 5km vabalt. Mõtlesin – Olgu, lähme! Möödusid kuud. Ilmselgelt unustasime organiseerida lapsehoidja, sest noh, aega oli ju selle kiire asjaga, eks ole.

Anni päevaplaan on selline, et õhtusöök on kell 18 ja 19.15 lähme pessu. Minu jooks algas kell 17. Jaani jooks kell 18. Jaan arvas, et tunniga saab ta hakkama. Seega kell 19 oleksime kõige parema stsenaariumi juures kojusõitu alustanud. Noh. Mis teha. Mõtlesime, et ehk saame preilile kuidagi lõunaune tekitada. Läksime Mähele kohvikutepäevale. Ei miskit. Ei mingit und autos. Ei kohvikutepäevale sõites, sealt ära sõites, ega ka Peetrisse sõites.

Võtsin Annile toitu kaasa. Minu kõndimise plaanist sai sujuvalt jooksmise plaan, sest kui oleksin 5km kõndima hakanud, oleks meil Anni-valve üleandmine väga kiireks ja Jaani õigel ajal startijõudmise plaan kriitiliseks muutuda.

Mulle meenus, et Maijooksul me vist tõesti läbisime 7km jooksumoodi liikudes. Uskumatu küll. Tegelikult tolles hetkes ei mõelnudki väga sügavalt, et me päriselt ka tõesti jookseme pidevalt. Kujunes lihtsalt nii, inimesi oli väga palju ja nad kõik olid miskipärast koguaeg jalus, et kiirkõndi, mis minu plaan oli, eriti edukalt teha ei saanudki. Pigem tuli koguaeg kellestki mööda sörkida, et saaks enam-vähem normaalse tempoga edasi liikuda.

Ja nii see otsus, ainult joosta, tuligi. Kõige raskem oli start. Olin suhteliselt esiridades. Üksi. Seekord ilma “kaaskannatajateta”, kellega paar sõna sörgi ajal juttu puhuda. Kõrvaklappideta. Kõik kihutasid minust mööda. Sundimine vabalt võtma, nõudis veidi keskendumist ja tillukest eneseületust. Õudne, kuidas ma vihkan kaotamist! Ja näha, kuidas KÕIK kihutavad minema, ei saanud tähendada, et ma siin kohe-kohe midagi võitma hakkan, pigem vastupidi, eks ole.

Püüdsin keskenduda oma tempole. Plaan oli väga rahulikult alustada ja kui mingil veidral põhjusel peaks jaksu olema, kiirust tõsta. Esimesed kaks kilomeetrit tundsin südant kuidagi … no ei valutanud otseselt, aga mingi Tunne oli. Mulle on tehtud mõnel korral elus EKG-d, on tuvastatud rütmihäireid. Seal ma siis sörkisin, südames imelik tunne ja mõtlesin, et alleaaa! ise pole absoluuuuutselt jooksmisega tegelenud ja tuleb võistlusele, mis siis et heategevuslikule, ja tahab järjest joosta 5kg. Null trenni. Null jooksmist. Kui selline plaan pole üdini vale, siis mis see on?! Lauslollus? Jaa-jaaa! Just nimelt! Vaata, et sa nüüd ära ei sure. Vot see oleks küll piinlik! Mõtlesin nii ja jooksin-venisin edasi.

Pärast kahte kilomeetrit kadusid südamest imelikud tunded. Olemine muutus üsna mõnusaks. Möödusin mõnest ees spurtinust. Hoidsin tempot, mis ei ajanud isegi hingeldama. Nägin joogipunktis noort poissi, kes läkastas ja käpuli maha langes, ilmselt tõmbas vee kuhugi, kuhu poleks pidanud. Mina joomise ajaks ei peatunud, võtsin hästi rahulikult paar lonksu joostes ja kulgesin edasi.

Viimast kilomeetrit jooksin ilmselt kõige kiiremini, oleks veelgi kiiremini suutnud, aga mulle tundus, et Jaan peaks ikkagi ilmselt oma jooksule suhteliselt kenasti juba jõudma ja lapse üleandmine ei toimu tohutus rabelemise rütmis.

Jooksuajaks sain 33 minutit ja mingid kopikad peale. Täitsa tubli, arvan ise. Inimese kohta, kes vihkab jooksmist ja pole jooksmisega üldse tegelenud. Ja mitte et üldse pole tegelenud, vaid ma pole ka mingit füüsilist trenni teinud, kui kõndimine ja lapsekandmine välja jätta. Esimesed jõudsid finišisse minust 16 minutit varem :)

Annu möllas enamuse ajast patuudil. Ei olnud mingit probleemi, kuidas väsinud lapse aega sisustada. Tal polnud isegi eriti aega süüa. Patuut oli preili jaoks ülimalt vinge ja sealt ei tahetud äragi tulla. Mis ei tähenda, et meil lõpuks äratulemisega probleeme oleks olnud. Annu oli tollel õhtul musterlaps. Ei mingit kisa, vingumist, jauramist. Kojusõidul ei jäänud autos magama. Pärast sõitu kohe tuppa. Sööma. Üks pusle kokku. Pessu. Voodisse. Unejutt. Voodis jutustas veel natuke Jaaniga, nagu ma kuulsin. Ja uni tuligi. Tolleks hetkeks oli ta ühte jutti üleval viibinud 13,5h.

38948703_288804158338988_165893751758127104_n

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s