Päev kajab

Esimene palgapäev ja ohutuled vihmas


Mida teeb minusugune ema, kes pole 3 aastat saanud klassikalises mõttes palka, üle miljonite aastate taaskord pangakontole laekunud põhimõtteliselt üüüüüüüratu summaga? Rahustuseks – tavalistele, keskmistele ja mitte nii väga keskmistele eestimaalastele pole laekunud summa märkimisväärne. Ma nüüd nii igaks juhuks, vahemärkuse korras mainin, et kellegi silm väga tõmblema ei hakkaks, eks ole.

Igal juhul… Sain palka. Mul olid omad plaanid. Esiteks mõtlesin osta suure sihverplaadiga, mitte just odava käekella. Jaan tuli oma komandeeringult ja… kinkis mulle käekella, küll väga väikese sihverplaadiga ajanäitaja, aga ilmselgelt tõmbasin kujutletavast listist oma plaani maha.

Teiseks oli kujutletavas listis kirjas kingad, sellised millega kannatab kontoris igapäevaselt ringi kablutada. Kas ma leidsin täna sobilikud papud Ülemiste keskusest? Ei. Liiga valiv? Ei. Ma ei soovi olla kontoris kevad-sügis saabastega, kõrgete kontasega või “kristallidega” kaetud ketsides. Mingit muud valikut ei olnud.

Kolmandaks oli plaanis osta parka. Vot nüüd olin valiv. Kui sobis värv, polnud sobiv lõige, või sobiv materjal või… Tahan parkat aastateks, mitte üheks hooajaks. See ei tohi laguneda ja mina ei tohi sellest tüdineda. Ehk siis ma pean seda riidetükki armastama. Konkreetselt ja väga. No ei leidnud sellist. AGA.

Ega ma ju ei saanud jätta raha kulutamata. Mul oli reaalselt lõpuks võimalus PÄRIS poes (mitte kuskil sekkaris) osta midagi uhiuut. Kellele emad kulutavad vähemalt aeg-ajalt täiesti arutult raha? Jaaaa! Just! Täpselt! Annu sai endale kampsuni, kleidi ja talvemütsi. Vähema kui kümne minutiga olin 60 euri võrra vaesem. Õudneeee! KUUSKÜMMEND euri kadus silmapilguga! Neid riideid saab ta kanda vaid mõne kuu. Seejärel on suuremaid vaja.

Kogu poetuuru lõpetuseks ostsin endale kaks paari sokke ja… midagi veel, homseks mõtlen välja, kas oli tegu hea ostuga või meeltesegadushooga.

Võiks arvata, et pärast ostlemist saigi päeva kõige närvesöövam-erutavam osa läbi, aga ei. Mis värk on, aru ma ei saa, aga ilmselgelt meie pere autodega ming värk ON. Need surevad keset sõiduteed lihtsalt ära. Jäävad seisma. Ja. Kõik. Traditsiooniliselt on selles seismajäänud autos kogu pere sees.

Puksiir pidi kohale jõudma 30 minutiga. Jõudis 50-ga. Väljas sadas vihma.

Tuleb tunnistada, et oleks saanud minna tunduvalt hullemini. Õnneks olime Ülemistes söönud, Annu käis vahetult enne keskusest lahkumist vetsus ja meil oli autos 4aastastele mõeldud lauamäng, mille just lauamängupoest olime ostnud. Annu on küll alles kolmene, aga “Tähelepanelik päkapikk” sobis preilile väga kenasti. Pluss mul oli mantli taskus terve pakk marjarulle. Ja kui mõelda, et tegelikult oli meil laual ka variant minna täna hoopis Pärnusse, siis läks meil kokkuvõttes suurepäraselt, rohkemgi veel. Kui me oleks kuskil karup*** poolel teel Pärnusse keset maanteed seisma jäänud, vihmas… Täielik… Ei tahagi kohe väga mõelda, mis kõik oleks või poleks siis juhtunud.

Tibukollane puksiir viis meid koju. Tegime pannkooke. Puksiiri eest maksis kaskokindlustus. Elu on lill.

Mäletan kui Jaan kunagi küsis, et kas meil on seda kaskot ikka vaja. Arvasin, et on.

 

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s