Päev kajab

Kullerikutt


Tellisin eile Coopi kaudu omale toidukraami. Tüüp saabus täna nii ideaalselt umbes veerand tundi enne Annu õhtupesu. Oleme kahekesi kodus, seega puhtjuhuslikult minu jaoks ülitäpne ajastus. Ei pidanud midagi edasi lükkama, pesemise või tuttupaneku pealt toidukraami vastu võtma. Puhas lust ja rõõm. Ilmselgelt oli mu head tuju kaugele näha. Ei tea kas nüüd sellest või millest, igal juhul seekordne kullerikutt üllatas mind. Ta oli nimelt ülimalt abivalmis. Kui oli mu toidukottidega korteriuke ette jõudnud, kuhu reeglina kotid asetatakse, vähemalt seni on minu puhul nii toimitud (vist üks erand väljaarvatud), pakkus ta, et tõstab toidukraami kohe korterisse ära.

Minu “ostukorv” koosnes komplektist wc-paberitest, mis ei kaalu mitte midagi ja ühest toidukotist, kus oli suhteliselt vähe kraami, sest nädalavahetusel meid ilmselt kodus pole. Täna, muideks, on juba kolmapäeva õhtu, nii et raske see kott kohe mitte mingi valemiga ei olnud. Keeldusin korterissetõstust.

Toas pakkisime ostud koos Annuga lahti. Mina muidugi püüdsin sukelduda esimesena kilekotti. Teatud raskustega. Kui sul on niivõrd abivalmis tütreke, nagu mul, võib see üsna keerukaks osutuda. Miks esimesena, sest, noh, khm, see pidi sisaldama ka nelja pulgajäätist, millest ausaltöeldes mitte ükski ei olnud mõeldud Annukesele, vaid tema magusaõgardist emmele. Õudne-õudne! Suutsin üle Annu õla piiluda ja ei näinud ühtegi pisikesse kilekotti mässitud lisapakikest. “Mismõttesnaguarumaeisaaa!” mõtlesin. Tuju läks veelgi paremaks, päriselt ka. Vaatasin saatelehte ja mis ma nägin, selle järgi pidid jäätised kotis olema, aga ei olnud ju!

No nii. Esialgne plaan oli lisakilekotikesse pakitud jäätised kibekähku Annu pilgu eest sügavkülma visata, aga nüüd tuli välja, et pean hoopis kullerile helistama ja otsesõnu nimetama toodet, mida meie kirjutamata reeglite järgi mul mitte kuidagi ei oleks tohtinud ostude seas olla. Huumor kuubis. Püüa veel oma pisikest õiekest tüssata. Härra Murphi annab niivõrd alatute plaanide eest sulle kohe ühe igavesti valusa ninanipsu.

Õnneks pidi Annu kempsu minema.

Helistasin ja püüdsin lause: “Mul pidi neli jäätist ka olema!” Ülikiirelt ja mitte väga valjult ette vuristada. Tüüp lubas tagasi tulla.

Tuligi. Ja tõi jäätised. Kommenteeris veel lustiliselt, et näe, lausa jooksuga tullakse trepist alla magusa järele. Jah, tullakse! Mul oli kiire ja miskipärast ka väga lõbus olemine. Kas saab veel enam tõmmata tähelepanu pakikesele, mis pidi jääma preili silmade eest täiesti varjatuks?

Kokkuvõttes. Viskasin paki sügavkülma. Annu tundis pakikese vastu huvi alles tuttumineku ajal oma pisikesel potil viimast enne-und-pissi tehes. Ma ei tea mis värk on, aga poolpimedas toas oma voodi juures potil istudes tulevad meie põnnile sageli üsna huvitavad mõtted ja teravad tähelepanekud keelele. Väiksed pissipotid – ilmselgelt ideaalne koht suisa valgustuslike mõtete genereerimiseks. Kohutav!

Annu istus oma helesinisel potikesel. Mina pikutasin ja ootasin, millal see kohustuslik-traditsiooniline potilistumine lõpeb, kui järsku kõlas:”Emme, mis seal kotis oli?”

Klassika! Sinu jaoks on ammuilma teema lõpetatud, kusjuures, väga eduliselt ja valutult, ja järsku, palun väga: “Emme, mis seal kotis oli?”

“Külmutatud mustikad,” kõlas minu suust. Ooooooh! Nii otse valetatud. Jube. Tundsin end halvasti. Natuke. Õnneks meil tõesti on külmikus mustikaid, nii et kui ta hommikul kontrollima peaks…

Uuuh! Valetamine on kohutav.

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s