Poolikud


Kukkusin reelt maha, tagasi ronida polegi nii lihtne. Mitte et ma ei tahaks, ikka tahan, muidugi tahan, ainult et… Need kolm punkti, sinna saaks igasuguseid asju kirjutada, nii lühemalt kui pikemalt. Miskipärast on kõik möödunud kolm nädalat pluss mingid päevad vist pealegi veel, enamasti lõppenud sedaviisi, et klõbistamislusti lihtsalt ei ole. Hilisteks õhtutundideks, mil oleks võimalik oma jätkuvalt hingevaakuva läppari klahve taguda, see miskipärast raugeb. Muud asjad tunduvad olulisemad, näiteks kasvõi magamine. Mitte et ma nüüd ropult palju tududa oleks saanud. Vastupidi. Vajan tohutult üht lisatuba. Väga-väga-väga-väga on vaja! Üht toredat lastetuba, kuhu Preili ööunne saata.

Kui vahepeal asi paranes mõneti, on nüüd jällegi seis selline, et kuulen igasuguse Annupoolse liikumise läbi une ära. Reageerin tema “emme”-dele kohe. Mõmisen vastuseks midagi juba pärast preili esimest kutsungit. Täna tekkis tunne, et olen alati juba mõned sekundid ENNE preili emmetamist üleval, nagu aimaksin ette, millal “hädahüüd” kõlab. Olen koguaeg poolärkvel?! Hirrrrmus! Jaan läheb oktoobris poolteiseks nädalaks Kreekasse. Mina ütlen, et puhkama, tema, et tööle. Mõlemad on õiged. Neli nädalavahetuse päeva jääb tollesse tööreisi, nädalavahetuseti nad ei tööta, vaid avastavad piirkonda. Vähe ma kade ei ole praegu. Kui Annu sellel ajal haige peaks olema, siis ilmselt tegelen vaikselt suremisega, aga kui ta on terve, võib juhtuda, et saan paremini magada. Hea seegi, aga Kreekareisi see muidugi ei kompenseeri ;) Kui magada meie magamistoas kahekesi, suudan sügavasse unne minna, muidu mitte. Testitud. Kuidagi ruumi ja õhku ja vaikust on siis rohkem.

Meil oli sünnipäevade periood. Lasteaiapõnnidel olid sünnipäevad ja meie muudkui käime pidudel, üks toredam kui teine. Annu ise sai vahepeal 4.

Annul pole vanematega vedanud. Annu ootas väga oma sünnipäeva ja muidugi tahtis ta kogu ilmarahva omale peole kutsuda ja kutsus ka. Kõik küll tulla ei saanud, mis pole ka mingi ime, juba hakkavad vaikselt nohud ja köhad kimbutama. Ei saa mina aru, kust see meie preili tohutu peolembus tuleb. Ja üldse, muide, mina isiklikult eelistan sageli peale tööd koju kõmpida. Anni seevastu pärast lasteaeiapäeva: “Emme, ma ei taha koju minna. Lähme veel kuhugi.” Kuna me korraldasime peo pärast tööpäeva ja ma reaalselt käisin tööl ka, kuigi tulin paar tundi varem ära, siis minul oli viimaks tunne – üldseiviitsipraegumittemidagitehalähmekojumagama. Süda ei lubanud oma tüdimust välja näidata, nii et pingutasime härraga mõlemad ja tegelikult pidime päeva lõpuks tõdema – päris tore oli. Kusjuures, meile tundus, et isegi teistel kohalesaabunud lastevanematel oli.

Tilluke fakt, mida meil on ehk kunagi tore meenutada:

Anni sai sünnipäevakingiks jalgratta. Roosa muidugi, mis hetkel ei mängi erilist rolli, aga olgu mainitud. Ratas oli kuni sünnipäeva eelõhtuni hoius mugavalt meile väga lähedal, Jaani töökaaslase juures. Õhtul ratast äratooma minnes, selgus, et suhtkoht väga õigel ajal sai ratas hoidjate juurest ära võetud, sest nad plaanisid kohe-kohe sünnitama minna. Järgmine päev saatsid sõnumi, et Annu sünnipäeval nende pisike pesamuna ilmavalgust nägigi :)

Aitab praeguseks. Ülessoojenemine on toimunud…

Panen lõppu mõned pildilised suvemeenutused. Käisime Jaani ühel töökaaslasel külas. Tolle ema peab juhtumisi igatmasti koduloomade kõrval ka alpakasid. Olid sõbralikud ja vastu igasuguseid ootusi ka julged. Ei sülitanud meite peale ükski ja olid hoopistükkis uudishimulikud:

Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on 20190727_123520.jpg
Vaatame koos Preiliga alpakaga tõtt.
Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on 20190727_123533.jpg
“Härra” kontrollis, mis imevigur see tema ja ta kahe meeldiva külalise suunas on sihitud.
Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on 20190727_1236040.jpg
Porgandisõbrad. Piltidelt aru ei saa, aga õhus tiirutas pidevalt umbes sadakond verejanulist parmu. Õudsad elukad. Ilm oli kuum ja läbinisti südasuvine.
Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on 20190727_123537.jpg
Ja nagu arusaada, siis siin demonstreerin väga elegantselt ja lõdva randmega oma imelist biitsepsit :D, mida veel, eks ole. Ja meie Preili tittedega põhimõtteliselt ei räägi. Vot sedasi.
See oli nüüd nali, eks. Räägib-räägib – peaaegu et kõigi ja kõigega.
Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on 20190818_103203.jpg
Pärnus Supeluse tänaval elektritõuksiga teel randa.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s