Ainult 4 küsimust, need kõige olulisemad


Suvel kirjutasin kuidas sain 3-aastase (tolles hetkes küll juba jõudsalt 4le läheneva) preili magama nii, et ise enam kõrval (und) ootama ei pea. Midagi kardinaalset oli vaja ette võtta ja seda sai ka tehtud. Postitustes Kuidas ma altkäemaksu andsin… ja Stseen jätkuvast eksperimendist kirjutan, mida tegin ja kuidas meil see üksinda tuttujäämine edenes.

Nüüd tuleb eksperimendi vol 3, sest ilmselgelt ükshetk juhtus midagi, mis nõudis taaskord ajugümnastikat. Juhtus Elu, nagu ikka, eks ole. Kui vaevalt jõuad mõelda – Ooo, kui äge! Nii lihtne see oligi! – ja mis veelgi olulisem – Isssand kui mõnus! Ei mingit vaimset peedistamist õhtutundidel! -, kohe läheb kõik sellesse samusesse, sest hr Murphi ei halasta, mitte kunagi. Enam ei olnud ise magama jäämise juures uudsuse võlu ja ilmselgelt Annuke ikkagi soovib piire katsetada, vaadata, kuhu need nihkuvad, kas nihkuvad… ja üldse – mis saab, kui emmel sutsuke närve süüa. Preili küll räägib hea meelega ja uhkusega, kuidas ta ise õhtuti magama läheb pärast tema “suureks tüdrukuks saamist, kes ise magama jääb” tähistamist, hakkas üha enam tekkima olukordi, kus pärast unejuttu tõusti voodis püsti ja no mitte ainult püsti, lahkuti oma sängist, et vaadata, mida emme selle peale nüüd ette võtab. Jõudsin üsna kiirelt järeldusele – rohkem ei viitsi, midagi tuleb TEHA, midagi peab muutma. Aga MIDA?!

Mind häiris tohutult, et pidin viimaks, kui viisakad palumised, läbirääkimised tulemust ei andnud, hakkama kasutama ähvardust – Kui kohe voodisse ei lähe, jäävad homme multikad ära! Ei mingit karjumist või sisistamist või mis iganes ülinärvilises kastmes nõudmise esitamist. Lihtsalt ja konkreetselt – “Tuleb karistus…..”

Võibolla kellelegi tundub selline ähvardamine ok, aga mulle ei tundu. Ühest küljest oleks justkui piiride kehtestamisega tegu? Aga… Mulle see ei sobinud. Ja miks? Anni õppis sedaviisi ähvardamiskunsti ära. Ei ole kindel, et asi oli ainult minus, ilmselt va lasteaiamaailm mängis ka oma rolli. Sealt ju saavad lapsed omavahel suheldes, üksteist jälgides igatmasti “nutikaid lahendusi” absoluutselt kõigele. Ilmselt on seal kuhjaga näitlikku materjali, kellelt šnitti võtta, kuidas vanemaid panna tegutsema soovitud viisil…

Igal juhul – ähvardamisoskus ei ole just asi, mille üle üks ema võiks uhkust tunda. Mulle ei sobi mitte üks raas, et tema praegu ilmselt suurimaid eeskujusid – ema, käitub viisil, mida ma mitte mingi otsa pealt tolereerida ei soovi. Ma ei taha, et Annu kedagi ähvardab. Kuidas olukorda muuta? Kehtestasin iseendale nulltolerantsi misiganes kujul ähvardamisele. Me räägime läbi, üle, kirjeldame ja seletame. Usun, et alati saab ähvardusteta. Peab saama. Mis ilmselt ei tähenda, et ma tulevikus ei komistaks ja ei kukuks. Võib juhtuda. Igasuguseid asju võib juhtuda, aga siis tuleb end jälle püsti ajada ja peeglisse vaadata. Ja mõelda ning teha järeldusi. Proovida uuesti, paremini.

Niisiis. Mida tegin. Esiteks lugesin – Kui lapsega päeval pühendunult tegeleda, kogu oma tähelepanu jäägitult põnnile anda, siis õhtune magamaminek ei tekita mingeid probleeme. Noh, kõlab ilusasti. Ainuke häda, et meie puhul ei saa rääkida ebapiisavast ajast, mil tegutsetakse lapsega koos. Meil mängitakse koos, ühise mängu reeglid on lapse kehtestatud ja keskendumine preilile on 100%. Kui mõnel on keeruline leida iga päev 10 minutit ilma igasuguste segajateta aega oma lapsele, siis…eee… meil ei ole. Vastupidi. Aega on, õigem oleks öelda – võtame selle, teinekord millegi arvelt, aga võtame kindlasti.

Puhtjuhuslikult sattusin lugema artiklit, kus kirjutas üks ema, et tema lõpetab lastega päeva sedaviisi, et küsib neilt magamapaneku juures 4 küsimust. Minu sõnastuses: Mis oli päevas head? Mis oli päevas halba? Kuidas sa väljendasid oma hoolimist kellessegi? Kas sul tekkis päeva jooksul mõni küsimus, mis jäi küsimata, aga mida sa nüüd tahaksid minult küsida? Kui laps väga enam ei mäleta kõike, mis päval juhtus (oleneb lapse vanusest), siis võid teha lühikese ülevaate päeva jooksul toimunust. Ja jätkata mainitud nelja küsimusega.

Ühtlasi vastad ka ise nendele küsimustele. Sa ei kuula last üle, vaid te teete koos oma päevast kokkuvõtte, lähtudes mainitud neljast küsimusest. Sedaviisi ühest küljest õpite teineteist paremini tundma, kujundad justkui möödaminnes oma elu lillekese väärtushinnanguid ja teisest küljest võtate rahulikult päeva kokku ning sillutate tee unele.

Otsustasin katsetada. Unejutu lõppedes, kui preili kohe ennast voodist välja asutas, ütlesin: “Räägime natuke juttu. Tahad?”

Harjumine võttis ainult paar õhtut. Praeguseks on seis vägagi tore, asusaltöeldes, ei julge isegi väga kireda siin, sest teadagi – igasugu asju hakkab kohe juhtuma, kui liiga palju rõõmsalt kisendada. Meil ei olnud mitte ainult probleemiks voodist põgenemine, vaid taheti, kui voodisse jäädi, hõikudes vestlust üleval hoida. Praegu sellist asja peaaegu enam ei ole. Ainult paar lauset kõlab magamistoast ja vaikus.

Nüüd näeb meie õhtune vahetult enne unneminekut rutiin välja selline: Loen raamatust ühe loo, seejärel poeb Annu mulle kaissu ja me räägime natuke juttu, lähtudes neljast mainitud küsimusest, päris näpuga järge ei aja. Alati saab Annu ise valida, millise küsimusega vestlust alustame. Mõnikord tahab alustada “mis oli head”, mõnikord “mis oli halba” küsimusega. Tähendab, ma ei ütlegi talle, et nüüd vali, vaid ta ise alustab juttu :) Natuke arutleme ja mõtleme mõnusasti koos, seejärel poeb üks meist oma voodisse tagasi ning jääb und ootama, teine läheb elutuppa raamatut lugema :)

Idüll missugune! Onju. Ise ka ei usu. Aga on. Vähemalt praegu. Nii kaua kuni seda on, tuleb nautida!

Allikas: pixabay.com

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s