Raamatud teetassi taga


Seekord lugemisklubi raamatut läbi ei suutnud künda. Ei olnud minu tassike teed ilmselt. Vähemalt mitte praeguses hetkes. Kohaletulnute jutu järgi oli raamatu kõige parem osa just selle algus. Keegi ütles, et talle meeldis kuni hetkeni, mil sai teada, et peategelane on kunagi külmutatud ja nüüd 50 aastat hiljem edukalt üles sulatatud. Ma olen täpselt samale maale jõudnud. Ehk siis olengi juba raamatu parema osa läbi lugenud? Tõesti? Mulle just tundus, et viimaks ometi hakkame kuhugi jõudma ja ehk midagi veidrat, samas köitvat võib juhtuma hakata.

Läbilugenute vihjete järgi sain aru, et peategelast hakatakse rakendama reklaamikampaaniates, külmutatud juurviljade reklaamikampaaniates. Kas pole veidralt humoorikas? Ja siis pidavat hakkama peategelase kehafunktsioonid tasapisi üles ütlema… Mis iganes see tähendab, aga paistab musta huumorina, vähemalt mulle.

Kiideti põhiliselt autori oskust kirjeldada minevikku väga detailselt ja ajastutruult, et väga põnev lugeda või nii. Täpselt see, mis mind raamatu juures üldse ei köitnud. Ma ei ole ajaloromaanide inimene. No ei ole. Teadsin seda, aga ikkagi katsetasin, me ju muutume koguaeg… Ehk kunagi loen läbi. Suure hurraaga lausa ostsin Jevgeni Vodolazkini “Aviaatori” endale. Nüüd aega teist seal raamaturiiulil imetleda küll ja küll, mitte et ta ilus raamat oleks. Kole on. Natuke need edasisi sündmusi puudutavad vihjed intrigeerisid, nii et sutsuke motivatsiooni läbilugemiseks on.

Aga ma leidsin asendusraamatu, mille klubiraamatu asemel läbisin: Daniel Wisser “Mägede kuninganna”. Vot selles on värvi ja elu ja särtsu ja musta huumorit ja veelkord – elu. Kuigi peategelane on sclerosis multiplexi diagnoosiga keskealine meesterahvas, kes soovib reisida riiki, kus võimaldataks tal abistatud enesetappu, ja see kõik justkui eeldaks, vähemalt viimases vaatuses, pisaratest nõretavat raamatulugejat, siis ei, must huumor ja igasuguse paatose puudumine teevad imet.

Peategelane on kunagine IT-firma omanik ja suur naistemees, kes juba 36aastaselt kolis saadud fataalse diagnoosi tõttu hooldekodusse elama. Nüüd 45aastaselt on ta haigus jõudnud sinnamaani, kus on viimane aeg… Praegu saab Robert veel ise teha otsuse… Otsustada, kuidas tema elu lõpeb.

Soovitan. Soovitan.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s