Päev kajab

Väiksed asjad loovad maailma


Minu viimase aja päevi võib kirjeldada liialdamata sõnaga – seniilsus. Kui veel natuke “trenni” teen, saab minust täielik Meister Unustaja, ei rohkem ega vähem kui kõiges, mis puudutab mu isiklikku elu.

Tuleb väike list, mitte ainult unustatud asjadest, vaid kõigest, mis on möödunud viiel päeval meelde jäänud (jaajaaa, uskumatu, lisaks unustamisele, toimub igatmasti veidruste salvestamine, piinlik kraam jääb ikka meelde, oleks ometi triviaalsete küsimustega samamoodi). Jaan lendas möödunud nädalal vahetult enne puhkepäevi Kreekasse suvitama, päevitama ja tervist parandama, meie preiliga jäime kuldset sügist nautima. Khm ;) No tegelikult härra ikkagi töötab Kreekamaal ja me ei viitsinud teda sinna segama lennata, või tundus mulle palgata puhkuse võtmine natuke liigse priiskamisena.

Ja nüüd nimekiri:

– Unustasin esmaspäeval maakleriga kokkulepitud trehvunksi ära. Meenus, kui mainitu helistas ja ütles, kes ta on ja miks ta helistab. Piinlik.

– Esmaspäeva hommikul ei leidnud Annu mütsi ja sõrmikuid, sest olin need “väga hästi” ära pannud. Teisipäeva õhtuks selgus viimaks, et müts+kindad olid mingil müstilisel viisil jõudnud jope, mida Annu tegelikult enam ei kanna (liiga väike), käisesse. Miks liiga väiksed riided garderoobis ripuvad on omaette piinlik värk jälle…

– Teisipäeva hommikul unustasin käekoti koju. Iseenesest ei ole just tohutu probleem, kaarditasku ja töökoha võti olid õnneks mantli taskus, aga toidukraami vedamiseks pidin kilekoti ostma, ei saanud käekotis lösutavat riidest kandekotti kasutada.

– Tippude-tipp unustamises oli eile õhtul. Poolel teel lasteaeda sain aru, et unustasin mobla tööle. See oleks võinud tähendada katastroofi, sest no kes meist ei kasutaks moblat äratuskellana? Kirss tordil oli muidugi, et just eelnevalt olin lubanud järgmine päev tavalisest varem tööle tulla, mis tähendas tõusmist harjumatul ajal. Alleaaa!
Mul on kodus üks ajanäitaja, mis sai ostetud, et kunagi Annule kella õpetada ja täiesti puhtjuhuslikult on tegemist äratuskellaga. Õudusega mõtlesin – seekord tuleb jääda magama, kuuldes kella tiksumist. Karistus missugune, vähemalt mulle – tiksumisfoobikule. Õhtul selgus tore tõsiasi, et too kell tik-takitab suhteliselt malbel toonil, kui jätsin ta esikusse ja magamistoa ukse lahti, tiksumist ei kuulnud. Äratust hommikul kuulsin. Super! Õudne, kuidas mul mõnikord ropult veab, eks ole :D

– Viskasin pannitäie (suts liialdatud) toitu ära. Kohutav-kohutav! Ei, ma ei unustanud seda pliidile ja midagi pole veel kõrbema läinud. Annu lihtsalt otsustas, et ei söö sedatüüpi nuudleid, nagu ma meile seekord olin ostnud. Tahtsin järgmisel päeval sama toitu õhtuks soojendada, kui seekord toimus söömine pika hambaga ja minimaalselt, siis kohe järgmine päev sama asja pakkudes ei võeta midagi.

– Käisime bussiga nädalavahetusel Pärnus. Bussisõit võib põnnidele üsna igav olla. Võtsin kaasa süüa ja raamatuid. Teel Tallinnast Pärnu lugesin Annule ette ühe raamatu, tagasiteel teise raamatu. Jäime mõlemad ellu ja aeg lendas kiirelt. Tean-tean, mul veab, et Annule meeldib ettelugemine :)

– Käisin esmaspäeval loengus, kus räägiti kuidas ja mida ja milliseid lugusid lastele lugeda ning jutustada.
Paar mõtet loengust: Pane tähele ümbritsevat ja jutusta sellest lapsele, rohkem pole vajagi. Ei pea olema tohutut ilmekust jutustamisel/lugemisel ja põnevust jutus. Ära kiirusta, loe/jutusta rahulikult.

– Kõigel on tagajärg, nii sellel mida teed, kui sellel, mille tegemata jätad. Lapsi ei tohi alahinnata, nad panevad tähele, jätavad meelde, kuulevad ja tunnevad ning juurdlevad rohkem, tõsisemalt ja sügavamalt, kui nii mõnigi täiskasvanu arvab.
Teel lasteaiast koju, soovis Annu minna poodi mahla ostma. Mina keeldusin. Annu sai pahaseks. Hakkas nutma. Lohutasin. Kallistasin. Ei rebinud kätpidi edasi, ei tõstnud häält. Rääkisin. Kallistasin veel. Seletasin. Näitasin mõistmist. Püüdsin viimaks tähelepanu mujale juhtida. Läksime lõpetuseks rahulikult koju. Samal õhtul pärast unejuttu oli meie kaisusjutustamise aeg. Püüdsime mõlemad meenutada, kuidas näitasime möödunud päeval välja hoolimist.
Ilmselt oli see praeguse nädala kõige ilusam hetk. Annu ise ütles mulle, ilma, et oleksin küsinud, kuidas mina olin välja näidanud hoolimist – Sa näitasid, mida ma võiksin korjata – kastaneid ja lehti, kui kurb olin.
Annile väga meeldib korjata kastaneid ja kuldseid vahtralehti. Kui ma ei osanud enam midagi muud välja mõelda, aga tänavalt tuli ära saada ja liikuma hakata, proovisin tähelepanu kõrvalejuhtimist. Näitasin kui ilusad lehed ootavad maas korjamist. Pakkusin, et korjame suure kastanipuu alt kastaneid koju kaasa.
Annu mäletas ja nagu näha, ka hindas seda.

Allikas: pixabay.com

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s