Lugemiselamus · Päev kajab

Maylis de Kerangal “Parandada elavaid”


Lugedes raamatut niisama iseenda jaoks, mitte mingi erilise eesmärgiga, vaid lihtsalt nautimise, elamuse, kogemuse saamise rõõmust või huvist, ei hakka ma reeglina veri ninast väljas pingutama, kui miskipärast tundub, et loetav pole päris see, millele oma aega kulutada tahaksin. Lihtsalt punnitamise pärast, et pärast rusikaga rinnale taguda ja hõisata – läbi sain!, ei näe sügavamat mõtet. Jätan pooleli, ilma igasuguste süümekateta. Aga mõnikord tulevad reeglitesse erandid, nii ka selle raamatuga.

“Parandada elavaid” ei olnud lihtne läbida. Lugesin jupiti väga pika ajaperioodi jooksul, vist suisa novembrikuust alates juba. Ehk siis nagu natuke punnitamiseks kiskus ikkagi kätte see värk. Võtsin ette, kui parajasti midagi muud lugeda ei olnud. Teema, mida käsitletakse, on ülimalt huvitav, seepärast olin nõus suts hambad ristis end tekstist läbi närima, aga kahjuks esitus ei köitnud. Kõik kuidagi voolas ja kulges nii, et see ei puudutanud ega haaranud mind peaaegu üldse. Või ma ei lasknud end haarata…

19-aastane Simon Limbres satub autoõnnetusse. Haiglas diagnoositakse ajusurm ja noormehe veel töötav süda otsustatakse siirata surevale naisele. Liigutav ja mõtlemapanev lugu on intiimne sissevaade toimuvaga seotud inimeste kõhklustesse, leina ja lootusse kahekümne nelja tunni jooksul. (raamatu tagakaas)

Ülihuvitav ju, eks. Ühest küljest püüti näidata, kui kiiresti kõik otsused tuleb langetada, millise kaaluga iga pisim detail on, samas, kasutati aeg-ajalt lauseid, mis olid suisa terve lehekülje pikkused. Need laused justkui voolasid rahulikult minu tajuväljast kuhugi tundmatusse. Peatasid igasuguse tempo, mis ju, olgem ausad, peakski soosima mõtisklusi elu, surma, leina, läbi surma kellegi elu päästmise teemadel, aga…

Dramaatiline mull, kus püsivad kadunukuse omaksed – õud, lein, soov, usk, lootusetus, peatunud aeg – seda ma tundsin. Aga lootus, aga see helgem pool, mis kaasneb läbi ühe inimese surma, kui me räägime doonorlusest? Liiga palju halle toone, no ei köitnud…. Raamat on super hea, ärge saage valesti aru, mina lihtsalt ei suuda-taha hetkel nii palju kleepuvalt tihket rusuvust niivõrd kõrges konsentratsioonis. Ei tõmmanud kaasa. Või ma ei lasknud end kaasa haarata…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s