Päev kajab

Neljas päev – COVID-19


Mõne jaoks on praegu põnev aeg. Minu jaoks mitte. Ärkad üles, hea tunne on sees, päike paistab, ja siis tuleb meelde… Ei saa julgelt õueski jalutada, sest mine sa tea… jookse üle tee kui keegi peaks vastu tulema, poes käimiseks peavad olema ühekordsed kindad, kuigi ega needki pruugi aidata, sest võibolla eemaldad kindaid valesti ja ongi jama majas, kõige otsesemas mõttes. Mõne jaoks on lõbus aeg, sest noh, nett on täis vetsupaberi, köhimise jmt huumorit. Väga äge, eks ole. Olgu, ma saan aru, huumorit on vaja, aitab üle elada raskeid aegu. Aga tõesti, kaua võib nagu… No tehke mingit muud huumorit, mis kuramuse koroona, see pole ju naljakas. Enam. Kusjuures, mina ilmselt pole isegi väga palju neid nalju näinud, sest pärast tööpäeva ei viitsi lõputult kuskil näoraamatus skrollida. Töö ajal ma ei kujuta ette, et seda teeksin, mingil veidral põhjusel tegelen ma siis hoopis tööga. Kust kurat inimestel see aeg tuleb?! Ilmselgelt räägib minus praegu kadedus, SEST. Neljas päev kodukontoris ja ma hakkan alles nüüd natuke kohanema. Eile õhtuks olin veendunud, et ma ei ela kaua, kui see pull siin kestab veel kuid, muidugi ta kestab, aga mina viskan lusika nurka ja põrutan haiguslehele sedaviisi.

Neljas päev kodukontoris. Mis jutt see on, et nüüd saab metsikult palju aega koos perega veeta. No ilmselt on inimesi, kes istuvad kodus ja ei saa teha kodukontoris tööd, aga väga palju on neid, kes saavad. Vot need kes saavad, neil on minu meelest veelgi vähem aega lastele ja perele kui tavaliselt. Nende paralleeltegevus on otseloomulikult põnnide eemale tõrjumine, et saaks üldse talutaval määral tööd teha, aga seda ju ei saa pidada – koos perega veedetud kvaliteetajaks. Või nad siis õpivad koos, kui just e-kool pole kokkujooksnud. Koos õppimine ei pruugi just ülilahe tegevus olla, see on ka peaaegu nagu töö.
Meil näiteks on sedaviisi, et preili ei maga lõunaund, nii et kui mul tööpäev läbi, siis Annu hakkab juba kahe tunni päras tuttu sättima. Härra tööpäev kestab üldse… ma ei hakka ütlemagi kuhumaani. Ja kuna tal on hetkel tööl periood, kus ta lihtsalt istub arvuti taga klapid peas ja kuulab mida koosolekul räägitakse või räägib midagi ise, või lihtsalt naerab millegi üle, aga teda üldse segada ei tohi, ei imesta ma üldse, miks Annu küsis, et mis töö see ikkagi on, mida issi teeb. No ma saan aru tema segastest tunnetest, sest isegi mulle tundub see, mida härra terve nädala on teinud, lihtsalt mitte millegi tegemisena :) Ja siis mina pean tegema oma tööd, lõbustama last, vaatama, et keegi nälga ei jääks, koristama, sest pärast tööpäeva on kodu ikkagi suhteliselt korralik segasummasuvila. Annul on olnud aega kõik pinnad üle käia… Lasteaiapäevadel oleks koos millegi toreda tegemise aega palju rohkem, aias ta ju tudub, nii et ööuni tuleb hiljem.

Võimalik muidugi, et aja möödudes saan siin paralleelselt Annuga tööpausidel midagi teha, aga hetkel mitte. Kuidas Annu oma päevi veedab? Võiks öelda, et põhiliselt sööb mul närve, tegelikult nii hull veel olukord pole, kuigi nibin-nabin peaaegu on ka. Annuke on täiesti võimeline üksi asjatama. Natuke mängu ja siis jutustamist minuga või püüab mind mingi tegevuse juurde organiseerida. Põhilised Annu ajaveetjad on legod, värviraamatud ja kriidimarkerid, millega palusin tal näiteks täna numbreid klaasile joonistada. Ütlesin, et kui kirjutab kolm erinevat numbrit, siis saab multikat vaadata. Kirjutaski. Ütles, et vaatas hoovis autode numbrimärke ja kirjutas neilt maha. Pole paha. Kaval selline. Korra tegin talle kihku-kähku takistusraja, mida läbida. Huvitaval kombel juhtus sedasi, et kui esimene rada valmis, hakkas edaspidi ise rada ümber kujundama ja mõtlema, kuidas seda uut moodi võiks läbida, ja läbima ei pidanud seda rada mitte tema enam, vaid ülla-ülla! – mina, vähemalt preili arvates. Nagu?! Mõned korrad läbisin ka, ma olen ju viimased neli päeva ainult toas istunud. Ei mingit erilist liikumist. Olen märkimisväärselt nohune. Nüüd hakkab vaikselt küll eluvaim rohkem sisse tulema. Pühapäeval käisime Annuga jalutamas ja palun väga, pärast seda too räigema astme nohu tuligi. Ma ei tea, võibolla on mul COVID-19. Minu vanuserühmas on seni haigestumist kõige rohkem. Arvestades millises linnas ja millises asumis me elutseme, ei imestaks üldse. Võimalik et osalt seepärast mind ka need viirusenaljad häirivad. Ei tunne ennast hästi. On köha ja nohu. Mitte et ma arvaks, et nüüd surema hakkan, aga tuhandeid inimesi on viirusesse surnud. Mis siin naljakat on? Majandus kukub kolinal. Naerame koroona üle, miks?

Asi, mis mind pikemat aega on huvitanud. Kas need, kes on sulgunud karantiini, ja kes veedavad perekondlikult mõnusalt koos aega, kas nad on siis haiguslehtedel? Või palgata puhkusel? Või mismoodi see käib, et võib lihtsalt kodus olla ja looduses matkata, tööpäeval? Palk. Mis sellest saab? Jookseb samamoodi edasi pangakontole? Huvitav.

Igatahes. Anni arvas, et teeks laupäeval väikse peo. Mina olen poolt. Olen nii väsinud, et midagi head on hädasti vaja. Üks hea kook on väga hea mõte. Annu on juba kaks õhtut rääkinud millise koogi me teeme ja kui siis peaks veel mõne pulgakommi ja šokolaadi, mida jääb koogi meisterdamisest üle, saama, tuleb väga mõnus magus laupäev. Väike maiasmokk selline :) See on selline väike pidu. Oma perele. Suuremaid pidusid ei saa ju praegu korraldada. Annu arvas, et peo puhul võiksime me Jaaniga endale kohvi koogi kõrvale teha ja selle peale kohvikoort osta, sest on pidu. Reeglina me ei osta kunagi kohvikoort. Endale ta soovib mahla, biomarketist. Tal on kõik läbimõeldud. Õhupalle soovis ka, aga need jäävad vist ära.

Põhimõtteliselt võiks nüüd igat üle elatud nädalat tähistama hakata.

Töövari

2 thoughts on “Neljas päev – COVID-19

  1. Järgnev lõik on kopeeritud Harry Potteri Wikist aga aitab ehk seletada miks ma ka edaspidi koroonanalju jagan – “Peletis on kujumuutja. Ta oskab võtta selle kuju mis tema meelest meid kõige rohkem hirmutaks. Mitte keegi ei tea, milline näeb peletis välja kui ta on üksi, sest kui teda nähakse, muutub ta silmapilk selleks mida me kõige rohkem kardame. Peletistele meeldivad pimedad suletud ruumid. Riidekapid, voodialused praod, kapid valamute all… üks olevat kunagi isegi kappkella kastis ennast sisse seadnud. Peletisele teeb lõpu peale naer. Peab sundima võtma peletist selline kuju mis meid naerma ajab ja seda saab teha lihtsa loitsuga Riddikulus (sõnast ridiculous mis tähendab naeruväärne).”

    1. Naljad, mis on seotud mingis mõttes covidiga, nagu näiteks kõik kodukontoriga seotud naljad, need on minu jaoks humoorikad, aga kui on otseselt viiruse üle nalja tehtud, siis see ei ole minu jaoks naermist väärt, see ei muuda viirust olematuks. Hirmu, mis seotud viirusega, ei vähenda vähemalt minu puhul viiruse naeruvääristamine, vaid selged konkreetsed faktid, mis aitavad olukorda mõista ja käituda adekvaatselt. Kui näiteks minu ema sureks covidi, siis võib isegi juhtuda selline asi, et ma saan selliste naljadega haiget. Ma ei tea, kas see on imelik, aga ma tean, et saaksin.
      Tujurikkujad tegin kunagi nalja küüditamise üle. See tundus mulle omamoodi õõvastav-naljakas, pani muigama, nii et ma olen vast mõneti silmakirjalik? Ilmselt on asi selles, et see viirus on just praegu ja nüüd, see ei ole midagi, mis on üle elatud. See on praegu ja siin. Mulle tundub, et kui ma naeran kellegi üle, kes paneb endale poodi minnes maski ette, naeran ma tuhandete surnute ja nende omakste üle, kes on just nüüd suures leinas. Ma ei saa kellegi leina üle naerda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s