Päev kajab

Teen skandaali!


Möödunud nädalast on linnapilt tunduvalt muutunud. Turistidehorde otseloomulikult ei ole, aga kohalik rahvas liigub, mitte vähe ja sugugi mitte 2+2 reeglit järgides. Kohvikud ja restoranid on lahti. On neid, kes kardavad, on neid, kes ei karda midagi. On maske poodide põrandatel ja tänavatel (uus normaalsus?), on hordide viisi jalgrattureid ja muidugi tervisesportlasi, üksikuid tänaval ninanuuskajaid ja, tänase vaatluse põhjal, kahjuks ka köhijaid. Ühte nägin. Räigelt köhis. Mis mõtted mul pähe tulid? Üks ja ainus muidugi tuli. Kappasin eemalt mööda ja aru ei saanud, miks kodanik kodus ei osanud istuda.

Kõige parem uudis – mu fotokursus läheb edasi! Variant on osaleda koolitusel videovahendusel, aga koolitaja soovis, et keegi tuleka ka kohale, et tal on siis kuidagi mõnusam loengut pidada, tunnetab paremini publikut, saab otse inimestega suhelda jmt teema. Hommikul mõtlesin – ei tea, et tegelikult ju vist veel ei ole kõige parem plaan mitmeks tunniks ennast võõraste inimesega ühte ruumi sulgeda. Päeva lõpuks olin 180 kraadi teisel arvamusel. Tõmbasin riided selga ja vaatasin, et saaksin võimalikult käbedasti “laudast” minema. Kopp sõitis lõpuks nii kiirelt sisse, et napilt jõudsin maja välisukse kinni virutada, enne kui kokku oleksin varisenud. Vedas. Mitte ainult minul, eks ole, ikka kõigil kojujääjatel vedas ka…
Kohal oli 3 koolitatavat, mina nende seas, ja 1 koolitaja. Aken oli kõik need tunnid kenasti lahti. Lihtsalt…. Seda ei ole võimalik sõnadesse panna, kui lõõgastav see kõik oli! Mul on küll umbes miljon ülesannet, mida koolituse raames tuleb teha, aga mis siis, ikkagi niiiii mõnus on saada piiridest välja! Ja mul on nüüd umbes täpselt igasuguste ülesannete võrra mitmeid-mitmeid uusi mõtteid mida mõelda! Ei läinud ühistransaga koolitusele, jalgsi tulin tagasi ka. Tubli, eks :)

Keset ühte tööpäeva küsis Anni: “Kas päkapikud käivad poes?”

Sina võibolla mõtled, et mingi täiesti lambikas küsimus, aga tegelikult… Mõmisesin vastuseks midagi ebamäärast: “Ma ei tea, võibolla tõesti.” Annul oli käes luubi karp, mille ta päkadelt jõuluajal oli saanud ja näitas mulle selle põhjas vöötkoodi. Oi kurja! No jah. Mis siin ikka… Hinnalipikud korjan ära, aga vöötkood, no olen loll, noh. Uuh! “Vist käivad jah”, ütlesin. Ja siis tuli, ei saa just öelda, et nagu välk selgest taevast, aga suhteliselt mökitama panev järeldus Annilt: “Kas ainult poemüüjad tohivad päkkapikke näha?” Gaaaaaaaad! See päkkapikkude muinasjutt ei kesta siin kaua, kardetavasti. Tegelikult. Arvan, et ta hammustab selle varsti ise läbi ja siis ei tule enam ühtegi kahtlevat küsimust, sest noh, kes ei tahaks saada kingitusi, eks ole, ja kui emme tahab olla päkapikk, siis palun väga – mingi täiskasvanute mäng, vabalt teen kaasa, sest – äge mäng! – kingitusi saab ju! Muidugi on päkapikud olemas! Emme tahab olla, ja mina saan asju! Muidugi! On. Olemas. Päkapikud.

Eliisi kaudu saatis lasteaia õpetaja ülesande, mille kohaselt peaks laps teadma, kellena töötab tema ema, oskab ema kirjeldada ja teab, mida emale meeldib teha. Ma siis pommitasin täna Annit küsimustega. “Kas sa tead, mida mulle teha meeldib?” Annu: “Lugeda. Magada.” Täpselt! Teab küll. :) “Kas sa tead, mis tööd ma teen?”, küsisin. “Sa oled veebihaldur. Paned asju veebi üles.” Ullallaaa! Samas. Me siin oleme mitu nädalat “koos” tööd teinud. Ime ka kui ta ei teaks, mida ma teen. Aga kas ta teab, mis on veeb? Ilmselt mitte… Kuigi. Võibolla teab. Me siin oleme igasuguseid Kuuga seotud küsimustele veebist vastuseid otsinud ja Maaga seotud küsimustele, siis kui preili tahtis teada, kas läbi maakera on võimalik auku kaevata…

Mis ajab mind nendes eriolukorrapäevades kõige rohkem närvi – et ma ei saa rahulikult tööd teha, sest noh, on segajaid, eks ole. Tavaliselt saab see segamine alguse klassikalisest pöördumisest: “Emme!”

Mis on nendes eriolukorrapäevades kõige erakordsemat? Alguse saab see klassikalisest pöördumisest. Jah. Täpselt. Annu suust kõlab järjekordselt: “Emme!” Mina:”Mh?” Tunnen, kuidas närv hakkab mustaks minema. JÄLLE tahetakse midagi. Ilmselt süüa. Või järjejuttu (ärge küsige), või teada, millal me midagi koos teha saame. Aga. Siis kõlab hoopis: “Emme, sa oled kallis!” Sulan. Pinge kaob. Sulan miljoniks päiksekiireks. Hüppan oma toolilt arvuti tagant püsti. Haaran Annuka kaissu. Kallistame-kallistame… “Sa oled armas!”, ütlen, ja tunnen ennast süüdi. Jälle.

Juuksur ütles, et mul on juuksed lahti. Jah, on. Sest olen stressis, kui mitte deprekas, sest olen kohati üliväsinud ja mul on räiged süümekad, et preili peab nii palju ise oma päeva sisustama. Samas. Tean, et peaksin olema õnnekik, et preili genereerib siin ise igasuguseid põnevaid ideid, mida kohe ka reaalsusse viib. Näiteks tegi täiesti ise papitükkidesest ja värvilistest jäätisepulgaga saranstest asjadest läpaka (!). Ilma igasusuge juhendamiseta. Portugalist toodud hiiglaslikke teokarpe, puidust tüübleid ja lõnga ja teipi kasutades tegi ta mulle küünelaki pintsli ja küünelaki topsiku. Wow!

Ega kõik ideed, mida ellu viiakse, pole muidugi alati niivõrd imelised. Ükspäev näiteks tegin tööd ja kuulsin mingit heli, mis tundus tuttav, aga…tegin tööd edasi…kuni preili tuli minu juurde ja ütles, et ta lõikas tukka (!). Noh. Tõesti. Ma ju kuulsin seda heli ja tunduski kuidagi tuttav… Selge siis. Oligi lõigatud tükk tukast välja. Palusin, et ta rohkem ei lõikaks ja ütlesin, et mingu vaadaku peeglist, mis ta just oma juustega on teinud. Mis te arvate, mis edasi sai?

Preili läks vaatama. Ja kui tagasi tuli, teatas: “Lõikasin ülejäänud tukka ka.” Normaalne. Kusjuures, oligi lõiganud üsna enam-vähem mõistlikult ka ülejäänud tuka sama pikaks. Üle midagi lõikama-parandama ei hakanud. Las olla, käib kah.

Ahjaa, kus avastasin ükspäev preili talle tehtud papist kroone värvimas? Uuuuh! Meenutada isegi ei taha. Värvis neid musta vildikaga valge kangaga kaetud tugitoolil. Päriselt. Kroon oli tugitoolil, ise istus põrandal ja värvis. Jah. Valgel tugitoolil on musta vildika jälgi. Koooooohutav!!! Nädalavahetusel püüan maha pesta. Võibolla.

Järgmisel nädalal läheb preili lasteaeda, kui vastu võetakse. Ja kui ei võeta. Teen skandaali.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s