Päev kajab

Ostsin piletid ära!


Eelmisel nädalal ei olnud meie kodus teemaks majanduslangus, koroona teine tulemine, ega täna avatud kaubanduskeskused, vaid, isegi nagu piinlik kirja panna, aga hoopistükkis reisisiht kuhu esimesel võimalusel piiride avanedes kihutaks, sest jubedalt tahaks ära, kohe selline valu on peal, et midagi koledat. Koroona lõi ilmselt pähe. Koroona saab kõik ätte, kui mitte füüsiliste haigussümptomitega, siis vaimses plaanis sakutab-tuuseldab tasahiljukesi ülisalakavalalt nii, et esimese raksuga ei saa ohver arugi, mis toimus. Ainult õhkõrn aimdus on, et midagi oleks nagu ikkagi teisiti…

Kas minna kahekesi või neljakesi, vot selles on küsimus. Neljane seltskond tähendaks preilit ja ilmselt hoidjat. Või hoopis rohkemate inimestega, kes ka oma mugulad kaasa veaks? Ei, me teame küll, et ilmselt nii väga kiiresti need piirid igasse kanti ei avane. Aga no niiiiii väga tahaks ju! Isegi reisipakkumisi vaatasime. Olgu. Mina vaatasin, ei mingit ME vaatasime. Iseenesest see, et Jaan on valmis rääkima reisimisest on niigi väga suur asi, kui ta nüüd reisipakkumisi ka oleks hakanud vaatama, ma oleks mures olnud. Ega me ülitõsiseid plaane muidugi ei teinud. Igaks juhuks ütlen, muidu mõni veel arvab, et oleme päris uhhuud!. Tegelesime lihtsalt aktiivse unistamisega.

Aga noh, kui lennupiletite äraostmine tundus natuke liiast, siis ühed piletid ostsin ikkagi. Ja ma ei räägi siin mingist virtuaalsest kultuurielamusest, mille pääsmed kuskil e-posti sügavuses ennast muu pahna seas nähtavaks püüavad teha. Ostsin PÄRIS teatri piletid! Oooojaaaa! Suveetendusele Naissaarel. Tegelikult – broneerisin. See vist tähendab, et mul on võimalik piletite eest raha tagasi saada? Võibolla. Ausaltöeldes, ei süvenenud, otsustasin hoopis leppida kohe eos mõttega, et kui ei peaks asjast asja saama, siis toetan vähemalt meie oma kohalikku kultuuri. Asi seegi.

Mõned pildid lõpetuseks. Emadepäevast ja mõned ka varasemast nädalast:

väsinud lilleke
emadepäeva väike päike
topelt päike
kunstinäitusega ehitusplats

Moblaga tehtud pilte ka, kaamera mälukaart jäi koju. Kaamera oli muidugi kaasas, eks ole, aga noh, seda seekord niisama trenni mõttes, mis teha kui mu isiklik “mälukaart” streikis ja aparaadi kaardi hoopis arvutisse unustas.

Suurupi
Suurupi – jookseme udu eest ära
Suurupi

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s