Lugemiselamus · Päev kajab

Susan Luitsalu “Ka naabrid nutavad”


Nomineeritud 2019. aasta kirjanduse aastapreemiatele. Täiesti minu tassike teed! :) Tundus, et seal pole ühtegi lauset niisama millegi täiteks või ilulemiseks kirja pandud. Sõnal on jõud ja lauses on vägi. Jutt on lühike, konkreetne, üleni sarkasmi pungil täis. See ei ole mingi õelusest nõretav ilgus, mis püüab olla sarkasm, vaid kõrgem pilotaaž – äärmiselt terav, kiire, kalkuleeritud ja kahtlustan, et suure rõõmu ning naudinguga kirja pandud iroonia.

Tundub justkui oleks tegu mõnusa ajaviiteromaaniga, eks seda võib nõndamoodi lugeda ka muidugi, aga leida võib raamatu kaante vahelt palju enamat, kui mõtlema hakata. Prototüübid, kellest tavaliselt ei kirjutata, vähemalt ilukirjanduses eriti mitte, probleemid, millega on tuttavad kõik majaomanikud, ja mille kujutamist raamatus samuti justkui ei meenu, ja mitte ainult… Teemad, mida ei käsitleta või mis vaikitakse maha… Üks kodutänav, kus andmiseks läheb, see on justkui terve riik, miniversioon sellest.

Ostsin “Ka naabrid nutavad” sügaval kriisiajal, kui eneseisolatsioon oli veel vägagi päevakorras, e-poodlesin. Ma ei osta reeglina raamatuid, sest kui neid ostma hakata, ei saa enam pidama, ja kuhu neid siin pisikeses korteris pannagi. Pole ruumi. Hirm jääda ilma igasugusest võimalusest lugeda paberraamatuid, lükkas mind niivõrd ebamõistlikule ja üsna meeleheitlikule teole, aga nüüd on mul otseloomulikult hea meel! Väga hea asja sain raamaturiiulisse!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s