Päev kajab

Testitud! Vähemalt üks meist.


*kirjutatud nädalajagu päevi tagasi

Anni ei saanud hästi hingata, ei ninast, ei suust. Kurk hakkas valutama.

Olin vihane.

Lasteaias pääses põnn esimese tõeliselt sooja ilmaga poolapaljalt õue. Tuul oli veel üsna külm. Aga ei, õpetaja laskis neljase välja õhukese pluusiga. PLUUSIGA! Elusees ei usu, et õpetaja ise oli vaid pluusi väel õues. Tundsin kuidas ennast kohe nii käima tõmban, et… Jaan läks preilit aeda ära tooma, sest mina… olin oma kuramuse kursusel… Nii need asjad juhtuvadki, kui ise ei lähe… Ja siis öeldakse, et emad on liiga kontrollivad. Ongi. Sest õpetajad on otseloomulikult alati lollid, eks ole, mis vähemalt riietamist puudutab, ja need isad, neid me ei luba piisavalt sageli otsustama, mida põnn peab seljas kandma. Ja vot siis juhtubki, et isal on jumala savi, mis väikesel inimesel seljas, sest noh, ta ei ole ise harjunud mõtlema, vastutama. Ja see, mis lapsel seljas, on nende jaoks õige. Täpsemalt – nad ei mõtle sellele üldse. Nad ei ole sellele kunagi mõelnud. Sellepärast. Ja poolpaljas laps käib koos isaga ära meretuultele avatud mänguväljakul, täiskasvanu küll väidab, et väga soe oli ja… Kui tunnen huvi, et mida sa õige ise seljas kandsid, öeldakse, et tuulejakki. Tore on. Järelikult käib lapsele sarnane asi selga. Puhas loogika. On seda siis nüüd nii raske järgida…

Anni oli järgmisel päeval veidi viril. Palavikku veel ei olnud. Aga ta oli… Tujutu. Natuke loid. Kurk tundus imelik. Jätsin koju. Järgmisel päeval oli palavik. Väike. Helistasin. Ütlesin muidugi lisaks veel ka, et kurdab rasket hingamist, nagu takistaks miski. Sest see oli tõsi. Annu tundis nii ninast kui suust hingamisel raskusi. Rääkisin ära jäänud adenoidiopist…. Arvan, et tolleks hetkeks mind tegelikult enam ei kuulatud, sest mis ajal me elame? Teadagi. Kui sa ütled – tal on hingamisraskused – pistavad meditsiinitöötajatel kõik kellad ja viled kõrvulukustavalt üürgama. Täiesti kujutan ette, kuidas sellel suhteliselt noorel uuel perearstil hakkas silme ees vilkuma punaselt vaid üks sõna – KOROONA!

Annukas saadeti teistile. Juba paar tundi hiljem, drive-in testile. Läks kahekesi koos issiga. Annu jäi autosõidul tuttu. Üles ärkas, võeti proovid. Oli väga vapper, ei mingit piuksu ega nurinat, kuigi juttude põhjal olevat tegemist üsna ebameeldiva testiga. Surgiti mõlemas ninasõõrmes. Järgmisel päeval hakkas mulle vastuseid laekuma. Jep. Vastused tuli kolmest kanalist – perearstilt juba varahommikul meiliga, testivõtjatelt telefonitsi, perearstilt veelkord, seekord telefonitsi, pluss kutsuti nüüd ka vastuvõtule, et vaadata, mis seal kurgus siis toimub. Testi tulemus oli negatiivne. Muidugi negatiivne. Kui inimest oleks huvitanud, oleksin hea meelega rääkinud, millal ja kus ja miks haigeksjäämine aset leidis. Aga ei, mingit sedalaadi küsimust üldse ei esitatudki. Kohe – testile! Mõnes mõttes võib-olla hea ka, kuigi senini pigem jäänud mulje, et testile saamiseks pidi ikkagi suts vaeva nägema, olukorda kehvemaks rääkima.

Anni sai antibiootikumid peale, mandlid ju paistes, hingamine raskendatud, kurk väga valus, kõrge palavik tõusis ka. Võttis biotsi kahel korral. Pärast teist võtmist tundus korraks, et olukord läheb vaid halvemaks… Hakkas oksendama väikeste vahedega. Aga siis toimus ootamatult 180kraadine muutus. Päeva esimese poole ropsis, teisel poolel jooksis mööda elamist ringi reibas ja rõõmus. Järgmise päeva õhtuks oli kõrge palavik kadunud, kurk ei valutanud ja piiga nägi välja nagu täiesti terve inimene. Väga võimsad biotsid, või ongi see normaalne, et põnnidele mõjuvad vängemad ravimid nagu imerohi.

Saime saatekirja lastepolikliinikusse spetsialistile, et see mandleid ja kõike muud kurgu-ninaga seonduvat uuriks. Perekas pakkus, et mandlid tuleb ära lõigata.

* järgneb täna kirjutatu

Käisime spetsialisti juures. Selgus, et nina-kõri piirkond näeb välja imetore. Isegi kuulmine on parem kui keskmine. Adenoidid täiesti tavalised, mandlid ka tavalised – ärge lõigake midagi, pole vaja! Aasta pärast võib lihtsalt igaks juhuks veel adekaid kontrollida. Õnnitlesin ennast, et tookord lõikusele ei kiirustanud. Tegelikult võiksid kõik jubinad sul ikkagi küljes olla, kõik see, millega oled sündinud ja mis peavad küljes olema, kui just tohutu ravimatu põletik pole tekkinud. Kõigel on oma roll täita, et masinavärk töötaks tõrgeteta.

Ainuke asi – Annul võib olla õietolmu allergia. Igasugune kokkupuude võililledega keelati soovitatavalt ära. Tahan perekalt allergiateste nõuda.


Pilt nüüd postitusega ei seostu. Mulle lihtsalt meeldib see puu.
Ja see meeldib värvide pärast. Neiu valis ise endale uue raamatu.

Vaikne vanalinn
suur seiklusi täis suvi on veel ees

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s