Päev kajab

Portugal ja poolpaljad kehad


Kõigest veidi rohkem kui aasta tagasi käisime Portugalis. Ja nüüd tuleb see koht, kus ka mina viimaks pean ütlema, et üksnes koroona tõttu a´la üleliigsete, tühjusest kõlisevate tundide täitmise vajadusel suutsin viimaks end kokku võtta ning alustatu lõpuni viia. Reaalselt on viimaks ette näidata üks positiivne jupstükk, mis sai valmis tolle ülipika koduspassimise tõttu, mitte et oleksin kohe kriisi alguses sedavõrd tubli olnud ja ammuilma alustatu lõpuni viinud. Ei. Aga no parem hilja, kui üldse mitte kunagi, eks ole.

Kõigest mõned nädalad tagasi saatis zoombook (ei reklaami, kuigi võiks, nad lihtsalt on väga head) mulle meie pisikesest aastatagusest kahekesi Eestist eemal oldud ajast kokkupandud reisipäevik-fotoraamatu. Ise klõbistasin nende virtuaalkeskkonnas kenasti valmis, sättisin teksti, paigutasin pildid ja voilaaa! mälestused saidki kaantevahele.

Ülimalt rahul, et end viimaks kokku võtsin. Tekst oli muidugi juba olemas, kui seda oleks pidanud aasta pärast reisi kuskilt välja imema, poleks ilmselgelt mingit foto-reisimärkmete raamatut tekkinud, nii ülihea mäluga ma nüüd ka ei ole, et kõike veel aasta hiljem ühegi eelneva ülestähenduseta oleks suutnud meenutada.

***

Kaks nädalat puhkuseni. Nendest kahest nädalast viimase veedab Annu üksinda Pärnu-mamma juures. See on justkui puhkuse eelsoojenduse nädal. Minu Suur Plaan näeb ette – minimaalselt kokkamist. Kõlan juba nagu katkine plaat, tean. Ei mingit söögitegemist, ei mingit söögitegemist… Väljas ka väga ei plaani söömisele raha laristada. Ropp raha, mis mul õgimisele kulub, viib kohati tuju. Te lihtsalt ei kujuta ette… palju üks väike inimene süüa suudab…. Peaks maha jätma. Söömise. Aga mulle meeldib süüa. Väga. Ja ma söön, kui keegi toitu eest ära ei ahmi (khm, seda juhtub aeg-ajalt). Ja täpselt, nüüd tuleb panna just nimelt selline pilt:

Tehtud käesoleva aasta emadepäeval. Annu käsi on näha. Lõikasin preili välja, sest pesus põnni ilmselgelt netiavarustes ei eksponeeri. Tantsisime, või pigem siiski hüppasime meeletult :) koos Annu lemmikloo (Tones And I – Dance Monkey) saatel. Muidugi saan aru, et näen siin pildil supervormis välja. Mul on küll prillid, aga ega ma pime ei ole. Jaani tehtud räigelt udune, ilma töötlusteta pilt. 38-aastase kohta super vorm, vähemalt selle nurga alt ja nende riietega, eks ole. Ja ma isegi ei hakka vinguma, mis selle “vormi” juures kõik valesti on. Pole mõtet, sest näidata ma seda “valestiolemist” ju ei plaani, nii et vinguda ka ei tohi, minu meelest.

Viimasel ajal olen paarist blogist, kust ei osanud oodatagi trikoopilte, näinud poolalasti naisi. Ja kõigil umbes sarnane jutt, et ui! mul on seal või seal valesti midagi, või – ma ikka arvan, et olen kole -, aga siis näitab endast pilti trikoos, kusjuures isikud näevad täiesti normaalsed välja või keskmisest lausa atraktiivsemad. Näidaku siis oma vead ette, osutagu nendele suurelt ja rasvaselt. Pildid pannakse ikka sellised, et saaks kommentaare stiilis – oi, sa oled ju väga ilus! Ma ei tea. Võib-olla on asi lihtsalt mingitlaadi pettumuses. Sest. Need blogid on intelligentsete inimeste blogid. Nende puhul oleks eeldanud – kui sinna mingi trikoopilt, mis ise-enesest on kuidagi nende blogiolemuste põhjal harjumatu eneseeksponeerimise vorm, tekib, siis nad ei jahuks oma kehast üldse, ütleksid lihtsalt täiesti külmalt pildi kommentaariks – Mina siin suve nautimas. – Kõik. Mul on tunne, et kui sa reaalselt pead ennast füüsilises mõttes ebaatraktiivsek, siis sa ei pane trikooga pilti veebi. Punkt.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s