Päev kajab

Ma tahaks…


Esimesed 5 puhkusepäeva on möödas ja … eeem… puhkuse tunnet peaaegu üldse pole, kui Pärnus ei viibiks, poleks ilmselt seda tavakeskkonnast väljatuleku tunnet ka. Hmmm… midagi teen valesti järelikult, osaliselt muidugi tean, mida, aga teisalt…. Ajan enamuse süüst unepuuduse kaela. Hea lihtne. Too Tallinnas veedetud igatsuse nädal oli keeruline üle elada, aga vähemalt oli uni magus. Nüüd… Uuh, ei tea… Annil on ka kehv uni, kardab unenägusid ja öösel tuba, kus magame, tuleb kaissu, kuid nii muutub mul keeruliseks sügavasse unne vajumine. Ja siis need lõputud soove täis päevad, kus ma umbes miljon ei-d pean ütlema või mitte täna. Miks peab nii palju asju tahtma? Saan täiesti aru vanematest, kes lõpuks murduvad või lähevad kohe lihtsama vastupanu teed ja pea kõike ostavad-lubavad. Mina ei saa sellele teele minna, puhtalt juba selle pärast, et see oleks täiesti vale käitumine. Kohati muidugi tundub hoopis, et ma juba olen ta ära hellitanud. Sest need tujud… kohati… ma ei tea… väsitavad… mind väga. Sest mingil müsitilisel viisil olen mina see, kes saab kogu pisikese inimese suurte tunnete laviini omale pähe. Teisalt vastupidi – tal ei ole mänguasju või mingeid kulinaid-vidinaid peaaegu üldse, kui nüüd võrrelda kellega iganes, keda ma vähegi tean temavanustest lastest. Minult on reaalselt üks Annu lasteaiakaaslane küsinud, et miks Annil on nii vähe asju. Khm.

Nüüd on muidugi lisandunud magusamaailm. Preili soovib põhimõtteliselt kõike magusaletist :) Mis on normaalne, aga ikkagi, ma reaalselt ei viitsi neid komme enam imetleda ja kaasa noogutada, et näevad ilusad välja küll, aga…. Kord läksin üle piiri. Kui taas tuli preili suust, et A (tähestiku esimene täht tema ühe lasteaiakaaslase tähistamiseks) on söönud seda ja toda ja Annu tahab ka kõike seda ja ma võiks praegu kohe osta. Viimaks nähvasin, päev oli olnud pikk, mis muidugi ei vabanda öeldut, aga vähemalt ennast lohutan sedaviisi: “See A sööbki igasugust saasta! Järgmine kord võid talle öelda ka, mida mina sellest arvan. Võid öelda, et ta sööb saasta!” Anni suunalt järgnes lühike mõttepaus. Tehti loogiline järeldus: “Ei ütle. Sest siis ta ei anna mulle enam kommi.”

Noh, igal juhul on Annuke intelligentne. Mina ilmselgelt mitte nii väga.

Paar päeva tagasi selgus, et olen üsna hea grillmeister. Seda juhul kui kasutada grillbriketti ja ülialgelist UFO-grilli. Muud toredust pole juhtunud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s