Päev kajab

9 kilomeetrit


Haapsalus kadus ajataju, täpselt see, mida üks hea puhkus peaks tegema – unustad nädalapäeva, kellaaja, kuupäeva. Pesitsesime neli ööd Villa Friedas. Armas kohake sealsamas kesklinna peatänava vahetus läheduses. Ideaalne juba puhtalt selles mõttes, et auto sai kenasti hoovi parkida, ei mingit muret neljarattalise sõbra pärast. Preili sai hoovis kiikuda ja liugu lasta, ümber peamaja ringi luurata. Meie elamise moodustasid avatud köök-elutuba, magamistuba ja vannituba. Ideaalne. Jaan tegi meile süüa (!!!). Ime sündis ja ma olin rahul! Kusjuures, ta tegi ka kõige raskema osa – nimelt otsis retsepti, mille järgi üldse midagi valmistada. Nii et suured plusspunktid selle eest härrale.

Haapsalus veedetud ajast oli kõige meeldejäävam retk Marimetsa matkarajale. Ja seda mitte väga vaheldusrikka looduse tõttu, vaid meie preili tõttu… Matkarada on kokku 9 km. Tähendab see 4,5 km ühes suunas ja täpselt sama teed tagasitulemist. Arvasin, et kuigi nüüd viimaks on jõudnud kätte aeg, mil Annu võib näiteks Pärnus kenasti koos minuga ringi tuuritada, vahepeal küll midagi puhkuselaadset mõnes kohvikus nautides ja koju suundudes päris iga tänava nurga peal väsimust ei kurda, siis ilmselt loodusrajal ta väsib ja tahab kukile. Täiskasvanule on 9 km täiesti tavaline teekond, kuskil veidi üle 10 000 sammu ilmselt. Selline tavaline taks, mille võiks jõuda meist igaüks läbida, no vähemalt terve päeva peale kindlasti. Jaan oli meiega, nii et kukimure meid ei vaevanud. Tervet päeva ma sellel rajal ei plaaninud veeta, nii et tundus tulema ka kogenenud käijatele suhteliselt asine pingutus.

Läksime.

Raja alguses olid parmud-rõvedikud. Kedagi söödi seljast, mitte täiskasvanuid. Kedagi järati jalust, see ei olnud mina. Jõudsime vaevalt metsaalla, kui Annu teatas, et süüa tahaks. Ei mingit toitu enne vaateplatvormi! Informeerisin asjast huvitatuid. Kostis mõmin, Annu suunalt ja: “No olgu siiiiis!” suhteliselt leplikult. Rappa jõudes oli preilil siht silme ees – kiirelt raja lõppu, sest seal saab süüa! Kui viimaks vaateplatvorm paistma hakkas tuli jooksusamm sisse ja nii ta ülejäänud osa teest läbiski.

Platvormi juures sõime, natuke puhkasime ja ilma erilise venimiseta asusime tagasiteele. Jõudsime mööda laudteed veidi käia, kui issi ise pakkus preilile, et kas ta tahaks nüüd kukil sõita. Mina, kes ma olin heas mõttes üllatunud, kui reipalt ja kiiresti me esimese poole rajast läbisime ja puhtast uudishimust tahtsin teada, millal väsimus niidab ja kukisoov esitatakse, olin suts pettunud, et ilma igasuguse tellimuseta pakuti juba kukit. Tegin natuke pettunud häält. Ja et mitte härrale oma pahameelt väljendada ja niisama vingu üles vedada, ütlesin hoopis: “Annu, sa olid nii tubli, ma mõtlesin juba, et soovid rekordit teha, et kui palju sa suudad jalgsi järjest edasi kihutada.” Ausalt, ma ei mõelnud, et ta peaks jooksma hakkama. Täiesti oleks piisanud, kui preili oleks jalutanud. Tema aga hakkas jooksma. Sörkima.

Asi läks juba põnevaks, et kui pikalt ta nüüd vastu peab. Meie Jaaniga tulime kiirsammul taga, Annu jooksis ees. Meie tingimus oli, et ta ei tohi nii kaugele ette ära minna, et me teda enam ei näe. Seega aeg-ajalt ta pöördus ja ootas meid natuke järgi, meie muudkui kiirsammul tema järel marssimas. Ausaltöeldes, mu enda jalapäkad väsisid veidi ära selle kiirkõnni peale. Väljas oli üsna palav ka, 25 kraadi. Arutasin vahepeal Jaaniga, et kas on võimalik, et sellises vanuses põnnid ei tunneta oma piiri ja võimeid ning pingutavad liiast. Ei tundunud tõenäoline. Lubasime edasi joosta, ise ka juba üsna väsinud, sest noh, palavus, ja seljakott minul. Vetsupeatuses jäin teistest maha, sest Annu tegi ainult joogipeatuse ja kimas edasi. Õnneks võttis Jaan mu seljakoti, nii et jõudsin hiljem neile kenasti uuesti järgi. Kusmaal Annu jõud rauges?

Alles parklas rauges, kui oli autoni jooksnud. Uskumatu. Võimalik, et see on tegelikult neljaste puhul täiesti normaalne saavutus, aga meie preili ei ole seni eriti suurt spordivaimustust üles näidanud, pigem vastupidi. Ja nüüd tuleb miljoni dollari küsimus: Kas peaaegu viie-aastane, hetkel küll veel neljane, preili jäi autos magama, teel tagasi Haapsallu? Sõit tagasi kestis 30 minutit. Olles jooksnud päris suure osa kogu 9km-sest matkarajast palaval suvepäeval?

Just nimelt. Täpselt. Ilmselgelt oli adrenaliin laes. Ta tegi selle raja läbi! Ta jooksis! Ta sai hakkama! Ta ei sõitnud kukil. Ta tegi seda ise! Sest ta on üks kange plika. Muidugi ta ei jäänud magama. Ta hoopis jutustas non-stop.

Nüüd ma tean, et Annu suudab läbida 9km üsna vabalt, suisa joostes :)

P.S. Kui seni oli Annu igal Haapsalu päeval tõusnud miskipärast kell 7, mis on ülivara, siis pärast matkapäeva viimaks unne vajudes, magati rohkem kui 12h jutti, tõustes alles kell 8.30.

jookseb, platvorm paistab
sisalikke oli palju-palju
väike fotograaf
väike fotograaf… kui Annu käes näed mobiili, siis on ta selle välja rääkinud minult või Jaanilt, et kuskil pilti teha või midagi filmida
pildistab…
õnnelik, sest saab kohe pilti teha
Ikka Haapsalus
teel tagasi Pärnusse ühel loodusrajal väike matk
pesi allikaveega silmi äsja
jõudsime jälle Pärnusse…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s