Päev kajab

“Üksinda” kodus


Mina, magamistoast lahkudes: “Head ööd, suhkrusai!”
Annu, mulle järele hõigates: “Head ööd, kaneelikukkel!”

Oh, jaa! Oleme jõudnud lihtsalt imelisse vanusesse. Neljased on üle mõistuse nunnud, ka sõnades. Ma neid kõige armsamaid ja isiklikumaid neljase-mõtteid siin ei jaga, aga see on imeline kui suured, siirad, avatud ja ausad on nende tunded ja sõnad. Just sõnad. Nad oskavad nii ausalt ja siiralt rääkida, et kohati on endal hinges valus. Enamasti heast meelest, aga mitte alati. Neis tärkab jõuliselt eneseteadvus ja usk endasse tundub justkui kaljukindel, kuigi tegelikult on see muidugi õbluke nagu munakoor. Kaitsta, aga mitte vati sisse pakkida, olemas olla, aga mitte lämmatada, uskuda, ja vajadusel lohutada. Ja mis kõige olulisem – hästi palju kallistada! Hästi-hästi-hästi palju kallistada. Vot selline periood on meil praegu.

Sellel nädalal oli Anni valik, et ta on kodus ja püüab töötava issi kõrvalt peaaegu täiesti iseseisvalt hakkama saada. Ilmselt saab, muud varianti väga pole, sest issil on tohutult palju videokõnesid-koosolekuid päevas, mingit koosmängimise aega pole. Tähendab, Annu võiks soovi korral minna lasteaeda või Pärnusse, aga ta eelistab praegu kodus olla. Suvel ta võib selle lasteaiavärgi üle ise otsustada. Tegelikult ta käiks rõõmsal meelel lasteaias, aga tema rühm on praegu suletud – suvepuhkuste aeg. Kohe kui tema rühm avatakse, tahab ta aeda minna :) Igal juhul – kui mina kontorist koju saabun, ootab mind alati ees rõõmus preili, nii et väga hull see viis päeva töötava issi kõrvalt ära kannatada, ilmselt ei ole. Kurdab kohati igavust, aga selles ma mingit probleemi ei näe. Väga hea, las igavleb, pidi ajule hästi mõjuma, loomingulisus suurenema ja mis kõik head asjad veel.

Kojusaabudes on seda “loomingulisust” muidugi kohe näha ka…

Elamine on segamini pööratud. Köök-elutuba on jaotunud kaheks – ala, mis on ühtlaselt kaetud kasutatud nõudehunnikutega ja ala, mis on kaetud legoklotsidega-kastidega (meil on üle mõistuse palju Legosid, seda ilmselt küll ainult minu arvates, kes ma kogu seda sigalat siin koristama pean). Süüa nad tegema ei pea. Selle teen mina neile ette valmis (ma räägin – sigala ;), ja ostan vitamiinid (loe: marjad turult) vahepalaks või millal iganes nad päeval snäkkida soovivad.

Saabudes koristan-mängin-teen süüa samaaegselt, sest issi töötab edasi. Täna oli see päev, kus kojusaabudes väga palju koristama ei pidanudki, võrreldes sellega, mis teistel päevadel põrandatel-diivanil ja kus iganes vedeles. Seekord oli Annu koristanud. Ta oli isegi magamistoas voodid ära teinud. Üllatus missugune! Jah, ma ei jõua hommikul voodeid korrastada, nii et reeglina õhtul kojutulles saan mahti need üle siluda.

Ahjaa. Vaatamata sellele, et köögipool upub rokaste nõude alla, ei jätnud preili eile kasutamata juhust kui küsisin päeval söömise kohta. Ta teatas hoogsalt: “Ma olen puhta nälgas!” Issi kuulis ja hõikas teisest toast: “Sa just sõid ühe sepikuviilu ära, mis juttu sa räägid!”

Vot säherdune töönädal sai meil just läbi :)

Mõned pildid puhkuseajast:

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s