Päev kajab

13. augustil kell 13


Veider, et mu viimase postituse pealkiri oli – Ära muretse. Viimasel ajal on seda va muretsemist päris palju olnud. Sest no kellele ei oleks oluline tema nägemine. Ma ei tea kuidas teile, aga mulle ilmselt on nägemine vist ikkagi number üks meel. Mõelda vaid, kui kogu seda ilmailu näha ei saaks… enam mitte kunagi.

13. augustil kell 13 tehti mulle tilluke laserlõikus. Silmadele.

Mõned nädalad tagasi Pärnus mainis K. , kui rahul ta on, et kunagi ammu silmaopi ära tegi. Üsna pea seejärel selgus, et üks mu töökaaslastest tuli just laseropilt ja on ülirahul. Olen aastaid ja aastaid mõelnud kui väga tahaks prillidest lahti saada. Prillid kui sellised on minu meelest vägagi ägedad aksessuaarid, muidugi juhul kui need sulle sobivad. Minu nägu on niivõrd ebapropotsionaalselt veidra kujuga, et siia eriti ei istu miskit ette panna. Läbi häda midagi leiab, kui ühe silma kinni pigistad ja suudad endale väga sugestiivselt valetada, et nood väljavalitud sobivad küll, sa lihtsalt pole nendega veel harjunud, eks ole.

Ja nii ma jõudsin hetkesse, kus tundus juba endalegi imelik, et miks ma oh püha risti vägi küll pole vähemalt sedagi kindlaks teinud, kas mulle üldse saabki silmaoppi teha. Kõigile ju ei saa. Mis ma kiimeldan siin, tuleb selgeks teha, kas üldse on võimalik midagi muuta. Pole vaja oma energiat tühjale õhkamisele – mis siis kui…, raisata.

Helistasin ja sain kohe järgmiseks päevaks sinna kuhu vaja silmauuringute aja. Telefonis öeldi, et uuring maksab 59 euri. Läksin töölt koju, skrollisin Fb-d ja mida ma näen, tänu sõber Guugli ja FB tublile koostööle, khm, viskas näoraamat mulle ette reklaami, kus hõisati maha, et just NÜÜD saab silmauuringu teha vaid 19 euri eest. Ei no tore. Läksin kergelt närvi, et miks mulle telefonis sellist eksitavat infot hinna kohta jagati. Järgmisel päeval uuringutele saabudes otsustasin mitte vingus nägu teha, vaid hoopis vastupidi. Teatasin rõõmsalt, enne kui keegi mult üldse raha küsida jõudis, või üldse midagi öelda jõudis, kui tore, et neil on kampaaniakorras nüüd võimalik uuring saada vaid 19 euro eest. Imeline! Registratuurineiu polnud asjast mitte midagi kuulnud. Olin selliseks reaktsiooniks valmis. Telefonis kenasti nende vastav reklaam välja otsitud. Ulatasin oma telefoni ja ütesin, et neil/teil on selline kampaania. Preili luges. Tegi ühe telefonikõne, kontrollis ja ullallaaa!, saingi tubli nuhkur Fb edukale tegutsemisele oma silmauuringu tervelt 40 euri soodsamalt ehk 19 euri eest. Palju õnne mulle! Ükskord elus sellest Fb-nuuskurist kasu ka.

Täiesti sujuvalt sai määratud ka opi aeg. Puht juhuslikult oli vabanenud 13. augustil kella 13 lõikus, minu augustikuise puhkuse 3. päeval. Ei tea, mis teema mul selle number kolmega on, aga seda kolme tuleb mul ette ikka ülimalt sageli. Igal pool, igasugustes olukordades…

Rääkisin ühe tuttava optometristiga, mida tema arvab silmade laseropist. Sealt tuli nüüd üsna palju hirmutavat juttu. Küll nendest ullikestest, kes lähevad Lätti odavamale opile, aga pärast ei viitsi sõita katteläätsede eemaldamisele, vaid paluvad siinsetel kohalikel prillipoetöötajatel läätsed ära võtta. Uskumatu! Seda ütlen praegu enda kogemuse pealt. Igal juhul see tuttav ütles, et pärast lõikust olen kaks nädalat põhimõtteliselt nagu haige. Ja see, et võib siiski jääda väike miinus ja tuleb ikkagi näiteks autosõidul prille kanda, on ka täiesti võimalik variant.

Mina küll ennast pärast oppi haigena ei tundnud. Füüsilises mõttes oli nagu kõik korras, kui välja jätta see, et ma nägin halvasti, uduselt, nii nagu kõik peale lõikust. Füüsiliselt tundsin vist kerget uimasust esimestel päevadel, sest sisse tuli võtta päris korralik tablettide kokteil igal hommikul. Mulle anti kaasa ka xanaxi tablette ja öeldi, et silmad võivad esimestel öödel valutada ja takistada unumist. Mul ei olnud sellist probleemi. Ei mingeid valusid, sügelusi, paistetust. Ausaltöeldes, läksin ma järgmisel päeval hoopis kohe toidupoodi. Süüa ostma. Jaan tegi kodust tööd ja Anni sai lasteaiast valusa kurgu, nii et selle asemel, et ise rahulikult voodis leboskleda ja oma uduse maailmaga harjuda, möllasin ma Anniga ja kui ära väsisin, läksin puhkamiseks poodi oma elukatele süüa ostma. Normaalne elu.

Esimene päev peale oppi oligi kõige ilusam. Kui panid silmatilku, kuivuse peletamiseks, siis lõi kogu maailma väga selgeks, ülikirkaks ja äärmiselt teravaks. Eufooria. Õhtul helistas keegi kliinikust ja ütles, et homme on mul nägemine kehvem ja see on normaalne. Ja et pilti fokusseerida ma ei saagi korralikult enne, kui pärast katteläätsede eemaldamist, sest läätsed on -0.5 väärtusega, mitte päris niisama nullid. Selline helistamine oli väga ja väga sümpaatne. Järgmise päeva õhtul, kui mul tuju oli kõvasti langenud, helistati uuesti ja lohutati, et ka järgmine päev on veel täitsa udune, aga siis hakkab paremaks asi minema.

Kui 6 päeva pärast oppi läätsed ära võeti, öeldi, et nüüd hakkab nägemine minema paremaks tibusammul. Olgu. Mõtlesin ma. Millise? Millise tibu? Neid on ju erinevaid. Kana tibu? Jaanalinnu tibu? Hädasti oleks tahtnud jaanalinnutibu. Nelja päeva pärast pidi mu puhkus otsa saama. Mul oli raudselt jaanalindu vaja, jaanalinnutibu, kes käbedasti sammub. Päevas vähemalt mitu korralikku sammu teeb.

Läätsevabalt olemise kolmandal päeval olin järjekordses augus. Täiesti suur masendus tuli peale. Olime Jaaniga Peipsi ääres. Logistasime mööda ägedaid pop-up kohvikuid, aga mu kaks silma nägid täiesti erinevalt. Vasak oli mõistlik ja lippaski jaanalinnutibu sammudega, aga see kuramuse parem… Olin pärastlõunaks nii suures augus, et helistasin kliinikusse. See suur summa, mille teenuse eest plekkisin, sisaldab muideks ka 24/7 helistamise võimalust kliinikupoolsele tugiisikule, kes kuulab su ära ja teab, mis on normist kõrvale kaldumine, mis mitte. Natuke hakkas pärast kõnet kergem.

Ostsime Peipsituurilt kalgani napsu, 40% kange kraam. Olin õhtuks taas masenduses, nii et võtsin leotisest sortsukese, ega rohkem sihukest jälkust juua ei kannatagi, ja nagu imede väel, nägin järgmisel hommikul esimest korda mõlema silmaga üsna võrdselt ja selgelt. See toredus küll päeva peale kadus, aga ikkagi. Oli armas, kuni kestis.

Ütesin see peale Jaanile, et ma pean nüüd korralikult jooma hakkama. Saab nägemise tegasi :) Tavaliselt võtab joomine pilgu uduseks, aga mul töötabki kõik vastupidiselt…

Täna oli esimene tööpäev. Kümme päeva pärast silmaoppi. Väääääääsitav. Silmad ei valuta, ega midagi muud valuga seonduvat, lihtsalt, kui sa ei näe perfektselt, ei tundu õige istuda arvuti taga ja jõllitada ekraani. Kõige keerulisem kogu selle opi juures on just vaimne pool. Vähemalt mulle. Mure. Hirm. Mõnes mõttes teadmatus, sest mis siis kui midagi ikkagi läks valesti… Ja kui arvestada, et olen suhteliselt kannatamatu inimene, selline ootamine ja lihtsalt lootmine, et ajaga läheb kõik paremaks, on keeruline. Tean, et tegelikult on väga vähe päevi opist möödas ja see on täiesti ebanormaalselt vara juba tööd teha, aga… Ma ju suudan seda. Kolmapäeval ilmselt võtan ikkagi tervisepäeva. Need silmad peavad puhkama.

Mis lisaks vaimsele pingele kõige jubedam – ma ei saa pilte teha.

Minu Pärnu 2020:

2 kommentaari “13. augustil kell 13

  1. Huvitav, ma ei mäleta midagi nendest nn katteläätsedest… on see mingi uuema aja asi? Mul endal saab varsti 12 aastat mööda (jah, ma loen ja tähistan aastaid prillidest/läätsedest vabanemisest) ja olen siiani roosa ja rahul. Protseduurile minnes oli küll minu miinimumplaan, et kui saaks ÜHE aastagi prillivabalt hakkama, siis on opp end õigustanud mu silmis.
    Mul pärast protseduuri ikka mingi väike jama oli, kahjuks jäid need lood ja kirjeldused kustutatud blogisse ja enam nii täpselt ei mäleta. Igatahes mäletan lühikese perioodi vältel sagedasi kulgemisi Viljandi-Tartu (käisin Tartu Refocuses) marsruudil. Ja kui nüüd mingil hetkel läks “popiks” Leetu laserile minek, siis enda kogemuse varal mõtlesin küll, et ma ei julgeks riskida nii kaugele minekuga, mitmel põhjusel.

    Sulle soovin palju silmailu!

    1. Eks need laserid ole aja jooksul muutunud ja metoodika ka. Praegu pannakse mingid katseläätsed peale. Opp ise nagu muuseas ajad juttu kirurgiga, tema teeb midagi natuke ja siis tõused püsti ja lähed omal jalal minema :) Tegelikult sulle tellitakse takso, kui tahad. Oteloomulikult ma tahtsin, miks ma ei peaks tahtma, kui selle eest nagunii olen maksnud. Kartsin, et äki ma ei näe takso numbrimärki ja ei leia õiget autot oma udususes üles, aga täitsa nägin. :)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s