Päev kajab

Kibedad pisarad


60-75% inimese kehast moodustab vesi.
Nuta ja sul hakkab kergem.

Minus ei ringle enam vesi. See, mis seal loksub ja ringi tuuritab, on midagi väga kibedat: Mendelejevi tabel kogu oma hiilguses. Kui nutan, siis tunnen. Nutmine pole isegi enam vajalik kibeduse tajumiseks. Piisab ootamatust temperatuurimuutusest, soojast toast külma õue minekust, kui kurku jõuab kibe maitse… Tatt. Mõtled sa. Ilmselt sul on õigus, eks ole. Mul pole elusees nii ära kemiseeritud vedelikku kurku voolanud või silmist järveks jooksnud. Raske on selle kohta lihtlabane – tatt- öelda, ebaõiglane kuidagi, tolle vedeliku suhtes ma mõtlen. Varsti hakkan helendama. Jõulud pole mägede taga, sellel aastal olen mina meie jõulupuu. Olen rohtu ja silmaniisutajaid täis tangitud. Ise valan seda kraami oma akendest oma isiklikku elutuppa. Vabatahtlikult. Ütleks isegi – suure entusiasmiga, suure lootusega. Ei, mind ei huvita, mida need rohud sisaldavad, usaldan pimesi. Just. Kasutan, sest alternatiiviks tundub keerulisematel hetkedel just pimedus. Püsiv.

Liialdus. Väga suur liialdus. Mul läheb üsna hästi. Iga päevaga paremini tegelikult. Ainuke tagasilanguse päev oli reedel. Võimalik, et asi oli väheses ööunes. Silmad tundusid pärast pikka päevatööd kuidagi paistes. Silmamunades oli imelik paks tunne. Veider. Samas. Silmad on hakanud kiiremini pingutusest taastuma. Kodus olles, silmi rohkem puhates – loe: ekraane mitte vaadates, ebaselgus, mis vaevab just paremat silma, taandub. Tekib lootus, et varsti näen mõlema silmaga samaaegselt ideaalselt. Hetkel päevalõikes nägemisteravus kõigub.

Käisin ühel õhtul kosmeetiku juures. Pikutasin seal silmad kinni. Kui aeg ära minna oli käes, avasin silmad, hüppasin põrandale, võtsin oma jalatsid, et need varvaste otsa torgata ja see kõik tundus ütlemata IMELINE. Piirjooned ja värvid olid muutunud üliselgeks! Kõigel! Me olime just kosmeetikuga rääkinud silmade laseropist pikalt-laialt. Ta rääkis oma perekonna kogemusest. Oli optimistlik ja lohutas. Just see, mida tolles hetkes vajasin. Silmad olid väsinud ja udutasid. Nii ma hoidsin neid koguaeg kinni ja siis täiesti vastu igasuguseid ootuseid, olin otse töölt kohale kablutanud ja puhkust silmadele väga vähe saanud, kogu maailm lõi selgeks ja säravaks. Meeleolu oli ülev!

Mu enda jaoks huvitav tähelepanek: kuigi mul on silmad udutanud, eriti kohutavalt just siis, kui me Jaaniga Peipsi Toidu Tänaval käisime, on mälestused nendest päevadest mälupildilises mõttes täiesti selged. Tean, et silmad udutasid, aga mälestused meenuvad selgepildilistena, ilma virvenduse ja mis iganes häirivate faktoriteta. Kõige eredam ja üliselge mälestus on kella kolmest öösel keset kottpimedat niitu, mille ühes ääres asus meie kämpingumajake ja selleks, et kemmergusse jõuda, tuli ületada suur tühi niidetud heinamaa. Kottpimedas. Õudus kuubis. Majakesel sai panna väljast tule põlema, aga ega see tuluke mul mingit teed mitte kuhugi ära ei valgustanud. Minna tühjusesse. Tühja pimedusse. Kuramuse hirmus. Vähemalt sama hirmus kui pimedas metsa minemine. Ajasin Jaani üles. Tal läks ärkamisega liiga kaua aega. Mina kärsitu inimesena, jõudsin mõttele, et mul on ju kuskil telefonis taskulambi funktsioon. Otsisin ja leidsin. Jaan oli ka ennast viimaks voodist välja ajanud. Hakkas riidesse panema. Minul, ultrakärsitul pissihädalisel oli tolleks hetkeks juba kõik vajalik olemas st midagigi, mis natukenegi julgust andis – taskulamp. Surusin hambad risti, ütlesin ciao! ja astusin hoogsalt pimedusse.

Uuh! Sorry, mul silmad väsisid ära! Homme jälle :)

Allikas: pixabay.com


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s