Päev kajab

§ 14 lõige 4 – ehk päevaunest lasteaias


Annil on alates neljandast eluaastast väga keeruline lõunaunesid magada. No olgu, keda ma siin ikka petan, tal on lõunaunedega terve elu olnud probleeme. Mõnikord tuli uni, mõnikord mitte. Nüüd, viiesena, on unnejäämine iseenesest mõistetavalt veelgi keerulisem. Lasteaia päevakavas on temavanustele ettenähtud uneajaks 12.45 – 15.00, kus voodisse nad jõuavad umbes 13-st, seejärel kuulavad unejuttu ja siis tuleb magada. Voodisolemist 2h. Unejutt kestab 15-20 minutit, nagu mulle on öeldud. Ise pole kestvust mõõtmas käinud.

On teatud põhjuseid, miks ma pole vaimustuses, et minu põnn, kellel und ei tule, peab voodis olema. Seda rahulikult, põhimõtteliselt lakke passides või seina jõllitades, KUI üldse lubatakse silmi lahti hoida. Ta ei tohi oma kaisukaga mängida, peab lihtsalt lebama. Minimaalselt võttes poolteist tundi täiesti mitte midagi teha, ainult lamada, kui und ei tule, lihtsalt ei tule, väike laps, sedasi, voodis, sunnitud seal püsima. Mulle tundub see vale. Vähemalt Annu puhul kindlasti… Muidugi pooldan ma lõunaund. Magamine on ülivajalik. Aga me oleme erineva unevajadusega. Ilma uneta viieselt, kes loomupoolest on tegutseja, nõuda poolteist tundi lihtsalt lamamist, millisest otsast see normaalne on, tahaks teada. Mina seda otsa ei näe. Ja ärge tulge mulle rääkima reeglitest, mis peavad kõigile ühesugused olema. Individuaalne lähenemine on meil ju praegu see, mida kõik edumeelsed kirevad ja mina kiren ka. Olen ise olnud lasteaias lõunaunede vang, praegugi mäletan seda aega. Kohutav. Olen endale lubanud, et ma ei jää lihtsalt ärakuulajaks ja lohutajaks, kui Annul on mure. Ma teen midagi. Alati saab midagi teha, kasvõi proovida midagi teha, rääkida, otsida lahendusi. Saatsin lasteaia direktorile kirja.

Jah, alati peaks andma võimaluse magama jääda. Päevad pole vennad ja võib-olla seekord tuleb uni. Aga kui ei tule? Ma saan aru, et õpetajatel on päevasele uneajale planeeritud igasuguseid töiseid tegemisi arvutis. Nad tahavad, et lapsed oleks voodis, vaikselt, magaksid, sest sedaviisi keegi ei sega ja saab oma asju ajada, muidugi rangelt töiseid asju. Tore. Tehke tööd. Ma ei keela. Mõelge midagi välja. Selline olukord mind ei rahulda. Annu, kes pole seni kunagi rääkinud, et ta ei taha lasteaeda, on hakanud rääkima, et tahab koju jääda, pluss veel mõned detailid, millest siin ei kirjuta, aga mida seostan sellega, et tal tekib liigselt stressi voodis passimisest. Igal juhul Annu kestvat muret kuulates, lubasin talle, et tegelen selle küsimusega ja püüan midagi organiseerida.

Mitmeid kuid(?) tagasi räägiti televisioonis lõunaunest lasteaias. Tookord ma veel väga ei süvenenud teemasse, aga salvestus mällu, et on olemas mingi seadus, mis võib olla abiks, kui tekib vajadus… Nüüd tekkis.

Ei olnud sugugi keeruline leida – Tervisekaitsenõuded koolieelses lasteasutuses tervise edendamisele ja päevakavale

Tuginesin seaduses § 14 lõige 4, kus öeldakse – Päevakava kohaselt võimaldatakse ühe kuni kolme aasta vanusele lapsele vähemalt üks kord päevane uneaeg. Vanematele lastele peab olema tagatud päevas vähemalt üks tund puhkeaega valikuvõimalusega une ja muu vaikse tegevuse vahel.

Saatsin direktorile kirja, viitasin konkreetsele seadusepunktile ja küsisin, milliseid alternatiive nad meile une, mis kohe mitte kuidagi tulla ei taha, asemel pakuva.

Sageli lapsevanemad räägivad – Ega midagi pole teha, tuleb voodis olla, ise ka olin, mäletan. Neil pole lapsi, kes magada ei suuda, kuhugi panna, vanad ruumid, kogu elu toimub ühes rühmaruumis. Üldiselt küll. Aga nüüd on seadus, mis muideks, kehtib juba 2010. (!) aastast, kus on selge sõnaga öeldud, et tuleb pakkuda alternatiive. Nii et nad peavad rohkem mõtlema hakkama, mitte ütlema, et kahju küll, aga midagi pole teha ja kõik võimatu ruumilahenduse ja oma paindumatu töökorraldusega ära õigustama. Saate aru – see seadus kehtib juba KÜMME AASTAT.

Annu lasteaed on täpselt selline vana lasteaed, kus kogu elu käib ühes suures rühmaruumis. Ma ei pea seda aeda väga edumeelseks ja uuendustega kaasaminevaks, aga sain üllatuse osaliseks. Valmistusin lahinguks, mingil mikrotasandil, eks ole. Seepärast ma ka kohe seadusekilbi endale ette vedasin, et oleks parem tunne lahingusse tormata.

Lahing jäi pidamata. Kohe sain sobiva kokkuleppe. Annu läheb koos teistega voodisse, vahetab tudukad selga ja jätab kenasti teistele mulje, et läheb tuttu, kui tunni jooksul und ei tule, saab ta voodist välja tulla, riidesse panna ja raamatuid vaadata või joonistada. Olgu, ta peab oma tegevusi minema tegema sinna, kus neil on riietekapid. Et kui keegi põnnidest peaks korra külge keerama ja une vahel ümbrust piiluma, siis ta ei näeks, et Annukas on juba üleval ja ei ajaks oma sõrgu ka teki alt välja.

Annu tundub palju rõõmsam pärast esimest sedaviisi toimetamise nädalat. Ja ärge muretsege, päevadel, kui aias und ei tule, läheb ta kodus varem magama. Uni on oluline.

Allikas:pixabay.com

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s