Päev kajab

Kipsi lendab


Kõige kibedamal korteriostutuhinas, mis nüüdseks, olgu öeldud, on täiesti raugenud, juhtus meil siin väike õnnetus. Üks viiene preili leidis asjakohase olevat rippuda imetillukese raamaturiiuli küljes, mis kinnitus umbes täpselt nelja tüübliga kipsiga kaetud seina külge. Rõhk on sõnal KINNITUS. Enam see riiul kuhugi kinnitatud ei ole. Miskipärast otsustas riiulike, mis nagunii oli räigelt raamatutega ülekoormatud, lihtlabaselt minestada, kui umbes 20kg kaaluv tilluke preili oma pisikesed näpud talle taha ajas ja end sutsuke rippesse laskis. No tõesti. On see nüüd asi, mille pärast minestada. Võibolla, kõigest võibolla tõesti oli tegemist imeväheke liiga raske udusulekesega, aga kas siis poleks võinud natukenegi kannatada. Näidata üles kindlameelsust hakkama saada ka veel selle koormakesega, mis lisaks umbes tonniraskustele raamatutele kõigest mõneks hetkeks soovis saada tuge diivani seljatoel turnimisel. Aga ei. Kui nüüd mõelda… Riiul oli vast ikkagi tegelikult tubli, eks ole… Hmm. Kips, va reetur, hoopis ei kannatanud kerget ülekoormust välja. Nõrk selline! Oh jah.

Tulemuseks pehmelt diivanile potsatanud neiu, hääleka mürtsuga vastu põrandat prantsatanud, peamiselt kokaraamatutest koosnenud lektüür, pragunenud kipsplaat ja vigastustevaba, kuid põrandal lebav riiul.

Nüüd ootab sein remondimeest. Mul on isegi telefoninumber olemas, kellele helistada, aga… Kohe pärast seda kärtsu ja mürtsu st järgmine päev, sai ootamatu lõpu meie korteriostuplaan, mis mitte kuidagi ei innustanud remondimehele helistama. Ladusin hoopis raamatud vigastatud kohta varjama. Kõlab veidralt ja võimatult, aga no ma ei viitsi seletada, igal juhul see oli võimalik, nii et hetkel on auklik sein peidetud, kuni ma leian motti töömehele helistada.

Huvitav fakt: Kogu intsident leidis aset elutoas, kus me kõik kolmekesi viibisime. Jaan oli toa teises nurgas, tuba ei ole suur, AGA tal olid peas välisheli summutavad klapid. Kuulas nendega muusikat parajasti. Jep. Just. Sinna ma tüüringi. Täpselt. Jaan ei kuulnud toastoimuvast mitte midagi! MITTE MIDAGI! Ülihead klapid. Ta töötas arvutis ja ei pannud isegi mingisugust liikumist tähele. Ta oli meie poole küljega. Kokaraamatud, need on ju räiged tellised, kõvakaanelised. Lendasid kambakesi umbes 1,60m kõrguselt täie hooga põrandale. Korralik pauk kõlas. Ja ta ei kuulnud MITTE MIDAGI! Vapsjee!

Pani mind mõtlema. Ja natuke hirmutas… või… mida ma siin ennast petan. Väga hirmutas.

Nüüd kui lähen kodust ära ja Jaan jääb Anniga kahekesi, palun tal klappe kasutada sedaviisi, et ta kuuleks ümberringi toimuvat. Noh, see tähendab, et üks kõrv tuleb alati hoida vähemalt poolenisti klapi alt väljas :) Igaks juhuks.

Allikas: pixabay.com

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s