Päev kajab

Ärevus


Teisel novembril oli see ajalooline päev, kui töökoht hommikul helistas ja küsis, kas saaksin kodust teha kõiki vajalikke toiminguid. Kas saaksin olla kodus, töötada kodust? Vot sedasi… Saan. Ikka saan. Miks ma siis ei saa. Esimese laine ajal ostsin superhea hiire, läpakaski veel üsna uus, netiühendus lippab päris kenasti, sedagi sai kevadel käbedamaks makstud. Et siis jah – kodukontor, kuni uute korraldusteni. Kuramuse koroona! Asi hakkab ilmselt kiirematel tuuridel allamäge vuhisema, no ikka nii nagu mujal Euroopas. Saladuskatte all – mulle ei meeldi eriti kodukontoris. Põhjus nii materiaalne kui veel vähegi olla saab – mu rüppekese ekraan pole sama suur kui töökoha masinal, pluss veel mõned kasutatavate programmidega seotud ebamugavused, mis on küll ületatavad, sest on olemas tasuta alternatiivid, aga noh, kui sa oled millegagi harjunud, siis kehvema või aeganõudvama peale üleminek paneb sutsukene nina kirtsutama. Lisaks virtuaalne suhtlus võtab kohati rohkem aega kui verbaalne. Õõh!

Inimesed linnapildis minu meelest väga koroonahirmus veel pole. Käisime eile õhtul teatris. Maske oli, aga kõvasti alla poolte kohalesaapunutel. Oleksin ilmselt ise ka maskita ringi lasknud, aga Jaan oli kaasas, tema sunnib mind korralikuks. Mitte et ma arvaks nagu maskikandmine oleks vale. Ei arva. Olen lihtsalt laisk ja üldse skeptilise suhtumisega maskidesse, mis omakorda ei tähenda koroonasse mitte uskumist. Lihtsalt ei taha sellele ülemäära palju mõelda, see ju väsitab, võib tuju rikkuda. Milleks veel seda, eks ole. Juba möödunud kevade meenutamine tekitab hirmujudinaid… See lõputu kodus passimine, kohutav. Põnn elab sul seljas ja sööb närve, sina püüad tööd teha…

Proovisin siin septembri saabudes Jaanile selgeks teha, et oleks tore, kui Annu saaks ühe päeva nädalas veel lisaks lasteaiast vabaks. Räägitakse, et see oleks lapsele hea. Kui sa juba nagunii kodus töötad, siis ühel päeval tööd teha nii, et preili on ka kodus, see poleks ju võimatu. Rääkisin Jaanile. Mina sain sellise töötamisega kevadel kaks kuud jutti hakkama. Närvid olid küll pingul, aga no üks päev nädalalas, see pole ju 24/7 kaks kuud järjest.

Jaan keeldus. Väga konkreetselt. Ütles, et ta ei suuda. Nagu mis mõttes, mina sain ju hakkama, kevadel. Sellega jutt lõppeski, sest kui EI, siis EI. Pole just ka mingit konkreetset suurt häda, et raudselt peaks säherduse plaani läbi suruma.

Niisiis. Maniakaalselt koroonauudiseid ei jälgi. Tean ööpäevas haigestunute arvu, sellest piisab. Ei taha ennast ülemäära ärevaks kütta. Püüaks pigem ikkagi enam-vähem optimistlik olla. Vähemalt nii kaua kuni saab. Seega järelikult – Jaaniga ei tohi praegustes oludes kahekesi enam kuhugi välja minna. Ja mitte sellepärast, et ta sunnib maski kandma, vaid koroonaärevuse pärast, mis tema liigse informeerituse tõttu võib hakata minus pead tõstma.

Halloween – sellepäras me natuke imelikud paistamegi

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s