Päev kajab

Põm, põm, põm, põm….PÕMMM!


Mis päev SEE veel oli?! Täielik peaga vastu seina päev. Korduvalt. Ja korduvalt. Ja korduvalt! Täna oli mu sünnipäev.

Hommikul teatas Annu, et tal kurk valutab. Põmm! Olgu. Selge. Jäi lasteaiast koju. Positiivse poole pealt – jõululaupäevani on veel aega. Parem praegu haige, kui jõululaupäeval siruli maas palavikus praadida. Hakkasin tööd tegema. Arvuti andis otsad, õnneks oli asi vaid akus. Reeglina on läpakal alati saba seinas, aga täna, huvitav-huvitav! oli keegi juhtme arvutist välja võtnud. Läppar ei hoiatanud ette, pilt läks vaid ükshetk sutsuke tumedamaks ja kui ma paaniliselt saba otsisin, viskas end kohe pimedaks. Põmm! Parajasti tegelesin mailtrainiga… Goooooooooooooood! Vabandust, aga üsna haige keskkond, ei ole väga sõbralik. Muidugi ei olnud ma umbes pool tundi mitte midagi salvestanud. Põmm! Hakkasin algusest peale. Sealt ma sain terve päev mitmeid kordi põmm! põmm! põmm! justkui vastu seina kolakaid. Mina, vana jäärapäise mutina, tegin uuesti, uuesti, uuesti. Kui vidinad andsid errorit, sukeldusin html-i ja panin edasi. Sain veelkord põmaki! vastu vahtimist, aga see tundus juba täiesti normaalne, kuni ma viimaks asja valmis sain. Jessas olin väsinud! Jaurasin seal terve päeva, sest aeg-ajalt tuli ka muid tegevusi nö vahele võtta.

Mis mul siis vahele tuli võtta, PEALE teiste tööülesannete? Lasteaia FB chatist selgus, et rühmas on täid. Ei no muidugi. Täna, kui mul on sünnipäev…. parim meelelahutus – teha täitõrjet kõigi inimolevuste peas, kes meil siin liiguvad ja kogu voodipesu igaks juhuks ära pesta, pluss mütsid ja sallid. Hea et pesemisega tegeleb masin, eks ole. Positiivse otsa pealt – kuna ma olen suhteliselt koolitatud juba kõige selle osas, mis lasteaiast võib külge saada, oli mul täitõrjevahend olemas. Alati on hea kui sul igasugused huvitavad vahendid kodus kenasti rivis seisavad.

Ja siis ma tegin tööd edasi. Mõni päev lihtsalt on täiesti mööda päev… Täiesti klassikalised ülesanded olid ja ma sain järjest põm! põm! põm! Mida värki, mõtlesin? Miks ma täna ainult html-is pean istuma, et midagi välja tuleks?! Ja siis ka kohe ei tule.

Tahtsin vahepeal Annu kurku ravida. Preili kihutas kurgupihusti eest magamistuppa ja pani ukse lukku. Põmm! Kui uks lõpuks avanes ja ma tuppa sain, siis selle asemel, et lubada mul ennast ravida, ronis Anni voodi alla peitu. Põmm! Miksmiksmiksmiks! Läksin tegin tööd. Preili tuli ja lasi ennast ravida.

Ja siis pärast tööpäeva lõppu lasteaia chat – teemaks nö päkapikumüsteerium. Üks õpetajatest olevat lastele öelnud, et sussidesse toovad komme lapsevanemad. Lapsevanemad olid pehmeltöeldes häiritud. Aktiivsemad neist selgitasid välja, et selline info tuli üht raamatut lugedes. Mina, juba ette aimates, et järjekordne põmm! on tulemas, võtsin kätte raamatu, mille ma Annule lasteaeda kaasa andsin – Mari Saat “Päkapikuõpetus”, ja lugesin käbedasti läbi. Kohutav-kohutav aga ma tõesti ei olnud eelnevalt teostanud tsensuuri st raamatut läbi lugenud, et raudpolt teada, mida ja millest seal räägitakse. Usaldasin Lapse Oma Raamatukogu sarja ja uskusin seega, et tegu on kvaliteetse asjaga. Oligi tore raamat, aga jep, üks lause ütles konkreetselt, et päkapikud ei pane sussidesse kommi, emad-isad panevad. Päkapikud tuletavad neile seda meelde ja rumalad on need, kes päkapikke ei usu. Ja üldse oli seal igasugu toredat-armast juttu päkapikkudest. Aga no see lause, eks ole. Sain aru, et täna on mingi räige vastu seina põmmimise päev. Pole ilmselt mitte midagi parata. Võtsin siis südame rindu ja tunnistasin ennast chatis süüdi, vabandasin, et raamatut enne läbi ei lugenud, kui Annukale kaasa andisn, aga et raamat ikkagi väidab raudpolt kindlalt, et päkapikud on olemas. Vabandust väga ja saame hakkama! Päkapikud on olemas! Ja päriselt ka see konkreetne õpetaja, keda süüdistate päkapikusaladuse reetmises, pole milleski süüdi. Õnneks sõimata ei saanud. Asi seegi.

Annil tõusis õhtul palavik – 38,5. Põmm-põmm-PÕMMM! Mitte midagi ei söönud, nõrk. Andsin palavikualandajat ja saatsin magama. Ma ei ole palavikualandajausku, tegelikult hoopis vastupidi – palavik aitab paraneda. Aga praegu soovisin, et ta saaks rahulikult magada. Uni on vajalik, uni on püha, uni on imerohi. Uni on kõikvõimas! Usun, tahan väga uskuda. Annu jäi magama enne kui talle unejuttu lugema hakkasin. Panin uut voodipesu oma voodisse ja sellel ajal ta juba suikus, juba enne kella 20.00. Hommikul on ilmselt varajane äratus. Kahtlustan, et meid saadetakse testile. Teadagi millisele. Sest kurguvalu. Ja nina kinni. Preilil siis.

Kui kõik olid veel terved…

AGA. Vaatamata räigele pidevale vastu seina põmmimisele ja jäärapäisele üha uuesti ja uuesti üritamisele, said ikkagi kõik asjad tehtud, lihtsalt kordades suurema energiakuluga.

Ainult puhtal kujul positiivset oli muidugi ka. Kas teid on personalijuht käinud sünnipäeva puhul õnnitlemas, isiklikult, tulnud sinu kodukontori ehk siis sinu kodu ukse taha, koos kollektiivi poolse kingitusega? Pluss leidsin samal hetkel õuest oma maja trepimademelt ümbriku, mis oli adresseeritud mulle. Lebas seal, peaaegu et tänaval, minu nimi peal. Pluss hiljem üks tore, hääästi natuke jõuluvanalik kuller, kes oli ilmselgelt soojemaid ja meeldivamaid kullereid läbi aegade, kellelt ma midagi vastu olen võtnud… Ja siis kõik need toredad sõnumid ja üllatus-üllatus! ootamatud lühemad või pikemad virtuaalsed vestlused :) Muah! Toredad olete! Ilmselt te kõik muidugi siin lugemas ei käi… võibolla ei teagi, et ma blogin, aga see polegi oluline :) Veider päev oli. Kõvasti sai vastu seina põmmitud ja ikka edasi mindud… Ja need üllatused :) Armas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s