Päev kajab

“Emme, ma jään alati koos sinuga!”


OPis, ei mäleta mis nädalal, oli külas üks vendadest Piusidest. Räägiti lavastusest “Nad tulid keskööl”. Teatritükiteemadel arutletust väga midagi enam ei meenu, no natuke luiskan, aga see jutt ei olnud midagi ülierilist. Asi mis meelde jäi, oli hoopis Piusi mõtteavaldus armastusest, laste ja nende vanemate vahelisest armastusest. Noor, nüüdseks kahekordne isa mainis midagi sellist, et nüüd ta teab – armastuse suurus, või ütles tunde intensiivsus, ega suurt vahet polegi, lapsel vanemate suhtes on kordades väiksem, kui vanemal lapse suhtes. Põhjendas sellega, et ta muidugi armastab oma vanemaid, aga seda tunnet ei anna ikka võrrelda sellega, mida ta tunneb oma laste vastu.

Selline avaldus tekitas sutsuke hämmingut, mitte halvas mõttes, lihtsalt tundus huvitav. Mõte, mida mina pole kunagi mõelnud.

Armastus muutub ajas, igasugune armastus muutub. Lapse armastus oma vanema vastu mitte lihtsalt ei muutu, vaid lausa peab muutuma, sest vastasel juhul me ei koliks mitte kunagi kodust ära, me ei leiaks elukaaslasi, inimkond oleks sellisel juhul ilmselt ammu välja surnud. Väikese lapse armastus on jäägitu, täielik, puhas, siiras, piiritu, omamoodi täiuslik. See on nii suur, soe, nii puhas, et sellest ei ole mitte midagi imelisemat ja võimsamat. Sina oled tema kiindumusobjekt lõputult!-lõputult!-lõputult!. Ta arvab oma lapseliku kindlameelse veendumusega, et mitte KUNAGI ei tule sellist päeva, kus ta tahaks sinu juurest ära kolida. “Emme, ma jään alati koos sinuga elama!” Kui sa avaldad arvamust, et ilmselt siiski mitte, võib ta nutma hakata. Tema hing ja meel, kogu tema olemus on jäägitult sinuga seotud. Sina oled tema maailma tugisammas ja rohkemgi veel. Kui te peaksite surmast rääkima, siis ta ei suuda leppida mõttega, et tema jääb elama, kui sina oled surnud. Isegi siis mitte, kui ütled, et see juhtub väga-väga paljude aastate pärast ja tema on siis suur, tal on juba oma pere. Räägin eelkooliealistest lastest, teistega pole mul isiklikku kogemust, veel :) Armastus oma vanema vastu on neil mõõtmatu. Seal ei ole mitte midagi loogilist, kalkuleeritut või kuidas iganes raamistatut. See lihtsalt on piiritu, tohutu võimas ja jäägitu. Jah, see muutub ilmselt ajaga, aga eelkooliealiste kohta saan ma oma kogemuse põhjal öelda, et see ei jää mitte mingi otsa pealt alla sinu armastusele tema vastu. Mitte kuidagi. See on võimatu.

Kunagi mõtlesin, et ninnu-nännu-nunnutamine ei ole minu teema, sest mind ei ole nii kasvatatud, aga … mõtlesin ümber. Hoomamatute mõõtmetega, sügav ja jäägitu armastus, igasuguse kriitikata armastus sinu vastu on nii ilus, et muidugi on meil siin ridamisi hellitusnimesid, igapäevased õhumusid, õhukallistused (no kui keegi meist peaks õues olema ja teine vaatab aknalt, eks ole, no kui keegi viib prügi õue või läheb poodi üksi näiteks), päriskallid, pärispaid ja kõik need teised ilusad sõnad ja mõtted, mida kõike me jagame igapäevaselt, sest ainult nii tundub õige. Lapsele ei pea, ega tohigi kõike lubada, välja arvatud jäägitu armastus, mis ei väljendu asjades, vaid ajas, sõnades, pilgus, kuulamises ja kallistustes. Väikese lapse armastus on üle võlli suur, see pulbitseb tema sees, ja ta õpib seda näitama, kui sina näitad.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s