Nii helge, selge ja soe. Nii päris, lihtne ja mõtestatud. Sellepärast ma Epu lasteraamatuid armastangi ja mitte ainult mina, meie viiene Anni on sama meelt. Olen talle Epu lasteraamatuid ette lugenud alates kaheaastasest peale. Just igapäevased lihtsad seigad, lookesed, mis täidavad kõigi mudilaste ja ka juba veidi suuremate laste igapäeva, need võluvad su ära. Lapsed armastavad kuulda lugusid, eriti igapäevaseid seiku ja sekeldusi neile sarnaste, samavanade laste kogetuna. Nad armastavad võimalust samastuda, saades, enesele teadvustamata, võimaluse õppida, kuidas mitmesuguseid täiesti igapäevaseid olukordi lahendada.
“Maal mamma juures” raamatuga oli säherdune lugu, et mul ei olnud vaja lugeda raamatu sisututvustust, teatsin niigi – see raamat tuleb kindlasti meie perre ja mitte läbi raamatukogust laenamise, vaid ta tuleb, et jääda. Pealkiri ja kaanekujundus ütles seekord kõik mis vaja, autori kirjutamisstiili ja selle headust juba teadsin.
8-aastane Marta ja 5-aastane Anna lähevad esimest korda pikemaks ajaks maale mamma juurde elama. Papa on äsja surnud. Tüdrukud lähevad ühest küljest seltsiks, teisalt ka natuke appi. Mamma tundub olevat väga käbe ja igati krips-kraps ning saaks kõigega ilmselt ka abilisteta hakkama, aga eks see laste maailmaavastamise ja -nägemise viis süstib ka mammasse uut elujõudu.
Meie Anni on linnalaps, tema mängumaa ja “koduhoov” on Kalamaja tänavatel. Aga ma soovin, et ta näeks ja kogeks ka teisi maailmu, mitte ainult linnaelu-melu, mitte üksnes neid maailmu, mis on piiride taga, vaid neid, mis on meil endal siin metsade vahel olemas, aga vaikselt kadumas või jäävad märkamatuks muu sära-sädeluse taustal.
Kuidas Kuri Tädi haudub mune, kuidas lüpstakse kitse, kuidas käib pesemine, kui ei ole vannituba ja kraanist ei voola lõputult sooja vett jne jne. Saunas käimise lugu… Anni ei ole kunagi saunas käinud. Selles raamatus oli saunatamist kirjeldatud parimal viisil, mis me seni Annuga lugenud oleme. Kirjeldatud vihtlemist nii, et sellest saab päriselt ka aru laps, kes pole elusees sauna sattunud.
Marjade korjamine, moosi keetmine, pabernukud, lakas magamine, õunte korjamine, kassidele nimede panemine. Iga loo juures on imearmsad pildid. Kassidele nimepanemise jutu juurest otsisime pildilt kasse, kellele mis nimi võiks kuuluda. Meil Anniga tekkis isegi väike hasart sisse, kas leiame kõigile pildil olevatele kassidele õiged nimed.
Aga mis meeldis ühele viiesele tirtsule raamatu juures kõige enam? Mis talle meelde jäi kui midagi väga erilist? Vihje, see on seotud mamma-tegelasega.
Mamma elab Lõuna-Eestis ja tema kõnelemisviis on midagi hoopis teistsugust kui üks väike pealinnaneiu senini on kuulnud. Jah, just, võru keel oli see, mis teda köitis. See oli teistmoodi, huvitav, lummav. Plaanist lugeda igal õhtul kaks lugu unejutuks ei tulnud muidugi mitte midagi välja ;) Kahju küll, aga raamat sai jube ruttu läbi. Mis sa ära teed, kui emale ka meeldis ja me kruiisisime preiliga läbi raamatu ühe õhtu ja järgmise päevaga.
Meie ootame mamma-lugudele järge! :)
Blogistaja 