Lugemiselamus · Päev kajab

Triin Lellep “Minu Pariis”


Tahtsin mõned nädalad tagasi “Minu Pariisi” esitlusele minna. Ei saanud. Jäin sutsuke tõbiseks ja veeresin hoopis testile…

Olen ise Pariisis olnud, nii umbes nädalakese, üürikorteris. Asus meie toonane pesa Montmartre´i mäe lähedal. Südantsoojendav oli lugeda Triinu raamatust keenialaste punutud turistilõksust sellesama mäe juures. Jep, ka meile püüti käepaelu pähe määrida. Kusjuures, “härrad ärimehed” olid üle mõistuse kavalad. Palusid, et sa ulataks oma sõrme ja aitaks tal sedaviisi nööri kinni hoides käepaela valmis keerutada. Viimane valmis sekunditega. Ilma igasuguse hoiatuseta keerati lõpetuseks siuhti! pael sulle ümber käe ja seoti kinni. Seda paela ei oleks saanud kuidagi teisiti ära kui katki lõigates. Pärast sellist “abistamist” küsiti raha – 10 eurot (!). Vaatasin oma märkmetest üle, kogu huumor lõppes meile paela eest 1 euro kulutamisega. Tüübid ei olnud õnnelikud. Meie olime suhteliselt rahul – 1 eur nö koolirahaks, et enam kedagi kuskil “aitama” ei hakkaks, tundus täitsa talutav.

Miljonid rotid, tuhanded söögikohad, mis pakuvad ülessoojendatud külmutatud valmistoite, ebaviisakad kelnerid, metsikute hindadega elamispinnad, saastatud õhk, Pariisi sündroom, Pariisi stereotüübid, mässav Pariis… Lendasin läbi raamatu enda kohta väga kiirelt. Kaks õhtukest ja läbi ta oligi. Väga informatiivne lugemine. Väga. Kusjuures, kui ma ei oleks enne Pariisis käinud, siis täiesti võimalik, et pärast Triinu raamatut ei läheks ka. Never! :D Vähemalt esimese raksuga tundus hirmus-hirmus. Ja mõelda vaid, meil ei varastatudki Pariisis mitte midagi ära! Telefonid jäid täitsa alles. Raamatu järgi, vähemalt tunne oli selline, jäävad seal kõik oma telefonidest ilma, kohalikud ka. Vargaid on murdu, toit on s*tt, kui enam-vähem odavalt süüa tahad ja ise ei viitsi kokata, õhk paneb kopsud valutama, kõik on roppkallis ja inimesed käivad dressides, ooperiteatrit külastavad snoobidest matsid, turistidega suheldakse ebaviisakalt jne. Need ei ole Triin Lellepi sõnad, vaid minu mulje, mis tekkis kõike seda lugedes. Ladusalt ja tundub, et mõnuga kirjutatud. Mulle meeldis. Mis eriti köitev, kirja on pandud ka Jumalaema kiriku põlenguga seonduvat ja covidi esimese lainega seotud emotsioonid. Selline värske kraam, mitte ainult aastate eest kogetud ja talletatud mälestused, vaid ehe kaasaeg. Kiidan.

Ahjaa! Vaatamata kõigele – ma läheks iga kell Pariisi tagasi!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s