Päev kajab

Kuidas antibiootikumid mind siruli tõmbasid


Möödunud nädalal krõbistasin antibiootikume. Neli päeva ja ma oleks otsad andnud, peaaegu…

Pärast esimest päeva kirjutasin arstile ja kurtsin, et tablakad teevad räigelt uimaseks. Mures olin. Tahtsin teada, kui mõistlik on sellist kraami edasi võtta, mis olemise nii kehvaks teevad. Vastuseks tuli – edasivõtta. Noh. Võtsin. Iga päev tuli ära mugida kolm tillukest tuhmkollakat tablakat. Neljandaks päevaks oli mul olemine pehmeltöeldes niru. Söögiisu oli kuhugi ära reisinud ja… Tööd tuli ju ka teha, Annukas samal ajal tähelepanu nõudmas…. Olin järjekordselt kurnatud. Nutsin, tundsin end närvilisena, sest väsimus ja mure ja üldse… Neljanda päeva õhtul jätsin kolmanda tablaka keresse tõmbamise vahetult enne voodisse kobimist. Ravimi mõju oli muutunud selliseks, et mul hakkas kõigest mõned minutid pärast manustamist väga halb. Uimasus, iiveldus. Tahtsin olla pikali, kui kõik need sümptomid ründavad. Ega nagunii midagi muud enam teha ei oleks saanud-tahtnud. Olin voodis röötsakil. Tahtsin kohe! magama jääda, aga looda sa, et uni tuleb käsu peale, eriti veel kui süda on paha. Ei kujutanud ette, kuidas veel kolm päeva vastu pean. Otsustasin alla anda. Jah, tean suurepäraselt et antibiootikumikuuri ei tohi pooleli jätta, aga selleks hetkeks oli mul kama kaheks ausaltöeldes. Tundus, et võtmine teeb mu kehale suurema karuteene, kui nendest loobumine. Ja ei võtnudki. Hetkel on tunne hea. Ei kurda. Kõik tundub igatepidi paigas olevat.

Vähe ma nüüd alati ei kontrolli, mis biotse mulle kirjutatakse, kui järgmine kord võtmiseks läheb. Kaalusin isegi perekale kirjutada, et nad paneksid mul digilukku või kuhugi kirja, et need konkreetsed tablakad oleks mind peaaegu ära tapnud ja ma EI SOOVI neid mitte kunagi uuesti võtta! Aga mul läks nüüd olemine palju toredamaks, nii et ei ole veel kirjutanud. Võibolla ikkagi peaks midagi kuidagi neile teatama. Vaatab.

P.S. Kaks päeva üksinda, ilma ühegi kohustuseta. Mul pole umbes miljon aastat aeg niiiiii ülehelikiirusel möödunud! Jah, mind jäeti kaheks päevaks vaikusesse, võimaldati täielik ümberlülitumine, täiuslik uni, täielik rutiinist väljatulek, täiusliku mittemidagitegemisega. Võimalusega vabaneda kogunenud üleväsimusest. No olgu… ma ikkagi tuletasin härrale siit kaugelt öötundidel messengeri vahendusel meelde, et tema ülesanne on olla päkapikk. Tähtsaid asju ei tohi unustada, ole sa kui tahes suurel ja põhjalikul ümberlülitumise režiimil.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s