Päev kajab

Nagu ikka – jõulud


Ei teagi, kas peaks nüüd häbenema või midagi… Meil olid täiesti tavalised jõulud, jõululaupäeva ja esimese jõulupüha mõttes samasugused nagu igal aastal. Käisime ühel pool vanemate juures ja siis teisel pool vanemate juures, kohal õed-vennad ja nende lapsed. Ei saa kuidagi öelda, nagu tänavu oleks midagi teistmoodi olnud. Lapsed möllasid nagu ikka. Ei olnud kiirvisiidid. Ikka ööbimistega ja ilma maskideta, tubastes tingimustes ümber laua söömine …. Täiesti tavaliselt. Erandiks, üllatav võimalus magada igal hommikul mõnusasti vähemalt üheksani või kauem. Märk et preili hakkab suureks saama :)

Ebaharilik oli vast vaid minu kahepäevane täielik üksiolek meie linnakodus vahetult enne pühi. Lugesin, vahtisin telekast ühe(!) saate kohtingu-realityt, kuulasin ära mõned intervjuud, peaaegu üldse ei teinud süüa(!), sõin suvalistel aegadel, hästi natuke rämpstoitu, koristasin, magasin. Mõnus oli. Aeg lendas fenomenaalse tempoga. Ideaalne minipuhkus. Ebaharilik oli vaid see, et ei pidanud hiljem ise bussiga kuhugi loksuma. Preiliga maale pagendatud Jaan tuli mulle lihtsalt autoga järele õigel päeval. Superluks.

Olid kingitused. Annu, kes on alles napilt viiene pisike tikrimammuke, paneb väga hästi tähele mida ümberringi räägitakse, ja pole üldse mõtet arvatagi, et ta ei teaks kes need kingitused ikkagi ostab ja kuidas need kuuse alla saavad. Kahju. Mina ei ole midagi öelnud. Ma siin nägin üldse kõige varjamisega tublisti vaeva. Meie korteris reaalselt pole kohta, kuhu asju peita ühe viiese eest. Näiteks ükspäev vajus ta meie riidekapist välja möödunud aasta jõulupakkepaberi rull näpus. Endal särav naeratus ees teadustas: “Leidsin pakkepaberi rulli!” Vähe ma ei ostnud uued pakkepaberirullid, vähe ei peitnud neid keldris, vähe ma ei tahtnud sama pakkepaberit kasutada, mis eelmiselgi aastal, sest mulle ei meeldi raiskamine, aga näe, ei kasutanud. Vähe ma ei pakkinud asju öösel ja vähe ei peitnud kõikide kinke öösel autosse ja veel sedaviisi, et nad olid topelt pakitud prügikotti. Et jummala pärast Annu mitte midagi, mitte millestki aru ei saaks, ega kahtlustaks. Ainult omas kodus tähistamine oleks jõuluvana-jõululummuse säilitanud. Aga ehk ta unustab järgmiseks jõuluks ära? Samas, eks see valgustatus tuleks taaskord.

Kui kellelgi on lapsel sünnipäev tulemas, siis kiire lauamängusoovitus saab ka nüüd siia otsa poogitud. Eriti hea mänguga on, teadagi, tegemist vaid juhul, kui sellega nõustuvad aega veetma ka täiskasvanud. Kui lapsega mängides pakub see sullegi piisavalt lustimist, oled leidnud aarde. Need on kaks aaret. Nii. Aga mis eriti äge antud juhul, nimetamist leidvad mängud on minu enda välja otsitud, ja praeguseks positiivset äramärkimist leidnud isegi sellise mängugurmaani poolt nagu seda on meie pere meespool. Pole mõtet üldse lootagi, et ta puhtast viisakusest ütleks, et see või too mäng on täitsa tore, sest minu tagasihoidlik persoon leidis ja ostis need. Me oleme lihtsalt liiga kaua koos olnud, ei mingit võltsviisakust.

Meil on suve lõpus viieseks saanud preili ja tema saab nende mängudega suurepäraselt hakkama, lustib samamoodi nagu meie. Saage tuttavaks, aarded – “Piou Piou” ja “Chop chop”.

2 kommentaari “Nagu ikka – jõulud

  1. Ma ostsin selle Piou Piou meie tüdrukutele ka, nii hea lihtne ja tore mäng, mängivad hea meelega

    1. :) rõõm kuulda! See teine mäng on ka väga lihtne ja figuurid on sellised armsad. Hiired näevad nii armasad välja, et kui Anni mängib kassi-rolli, siis ta ei ütle, et sõi nüüd hiire ära, vaid et viis hiire kassi sahvrisse hoiule. Kui mäng läbi saab, siis pääsevad hiired kassi toidusahvrist alati põgenema ;)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s