Päev kajab

3-eurine kelgumägi


Olen rajal. Esimene selle aasta raamat läbitud – “Äralõigatud”. Midagi retsimat kui see õud-jäledus pole elusees lugenud. Üle igasuguste piiride rõve. Kohutav. Hästi kirjutatud. Väga hästi kirjutatud, samas on seda äärmiselt imelik öelda raamatu kohta, kus möllavad ringi perverdid. Minu jaoks nii-nii intensiivne tekst, väsitas metsikult. Raamatu toimetajaga oli juhtunud üks järgmistest variantidest – ta kas kisti jäägitult kaantevahel toimuvasse ja ta lihtsalt ei suutnud teksti enam näha, ta oli kogu selles pingest nõretavas süžees nii sees, et elementaarsed tähevead jäid märkamata (no olgu, ega neid nüüd üliväga palju ka ei olnud) või ta loobus lugemisest, sest ta ei suutnud, tema närvikava ei pidanud vastu… Mõlemad täiesti arvestatavad variandid. Goodreadsis nägin, et üks tuttav on “Äralõigatud” lugenud läbi kahe tunniga (!!??). Isegi kui oleksin kiirlugeja, siis no see intensiivsus, need pöörded, keerutused, avastused, mu aju oleks sellises tempos läbimisega erroris.

Nädal lippas nii, et ei pannud peaaegu tähelegi. Hetkel püsin enam-vähem õigel ajal tuttuminemise lainel st südaööks jõuan ikka voodisse. Jalutamas käin, aga võiks pikemalt. Samas, kui jalutaks pikemalt, siis millal ma loeks?

Ja see koroona… Mul hakkab varsti juhe kokku jooksma. Reede õhtul näiteks, jalutasin vanalinnas, mis te arvate, et inimesed käivad paarikaupa ja hoiavad ülejäänud kodanikest mingit distantsi. Nõup. Kambakesi jalutatakse, no ei näe välja nagu perekonnad oleksid, eks ole. Mul tekib juba endal tunne, et mis asja ma siin maskitan ja üleüldse… Annu lasteaiakaaslased tahavad külla tulla. Tean, et osadele vanematele oleks see ka täiesti aktsepteeritav meile oma põnn külla saata, minule tundub, et vist ikkagi ei ole kõige parem aeg hetkel. Samas, nad tõesti on nagunii koos terve päeva seal aias. Ma ei tea noh… Ja siis on Jaan, kes räägib, et mingi uus tiimikaaslane tuleb Eestisse Prantsusmaalt ja liiguvad mõtted peas, et saaks kontoris kokku, tiimiga… Mismõttes?! Zoomitate?! Või mis asja sa mulle räägid praegu?! Mõtlen mina. Ise pole ta just ülijulge poeskäijagi, nüüd mingi “saame tiimiga kokku REAALSELT KONTORIS” jutt. Kusjuures, nende kontoris on mitu korda olnud reaalseid koroonajuhtumeid. Mis-asja-ma-ei-saa-aru?! Mis asja sa RÄÄGID? No tõesti, noh! Ise oli suhteliselt selle vastu, et ma detsembris enne pühi teatris käisin. Muide, hea et käisin, nüüd on ju kõik kinni. Päriselt, ma ei viitsi rohkem. Mitte et eriliselt raske oleks, ei ole, lihtsalt kuidagi segane on kõik ja aina segasemaks läheb.

Kuna esivanemad meid külla väga avasüli ei oota, (Siinkohal tervitan teid! :) Arusaadav miks ei oota. ) otsustasime leida linnatingimustes koha, kus kelgutada, mäest alla lasta. Läksime Botaanikaaeda. Perepilet maksis 3.- . Piletimüüja mainis, et kasvuhooned on kinni. Mina selle peale kohmasin suhteliselt ebaviisakalt: “Ah, las nad olla.” Meid huvitas ju ainult kelgutamine, nagu kõiki ülejäänuidki, kes seal põnnide ja kelkudega viibisid. Jaan piletihinna peale kommenteeris mulle: “Ongi hea, tasu puhul vähem rahvast.” Imelik oli tema suust seda kuulda, kui alles ta ajas mingit veidrat juttu kontoris töökaaslastega kohtumisest. Mis nüüd on värskes õhus kaaskelgutajate vastu? Nagunii eestlased hoiavad juba puhtast rahvuslikust omapärast, kui vähegi võimalik, teistest inimolenditest eemale.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s