Päev kajab

Jama, mis värk on?


Kreekasse 18.- euri edasi-tagasi lend. Lux Expressiga Pärnusse ja tagasi Tallinna sõites maksaksin sama raha. Odavam on ilmselgelt lennata ja kaugele. New York edasi-tagasi oli midagi üle 300 euri. Ülisoodne! Pakkumised ei tähenda, kusjuures, et hommepäev peaks lendama. Vabalt võib kevadeni või suveni oodata, aga pilet tuleb osta nüüd. Jah, ma usun koroonat. Ei, ma ei promo midagi. Kõik kes saavad ja (vaimne)tervis lubab, püsigu kodus. Lihtsalt. Ila tilgub, silmad põlevad peas, hinge matab ja aju annab errorit, kui selliseid pakkumisi näen.

Muide, koduspüsimisest. Ootasin preilit lasteaiahoovis, et õpetaja ta riidesse aitaks ja alla õue laseks, seal oli ilmselgelt ka teiste rühmade lapsevanemaid, kes tegelesid sama põneva tegevusega kui minagi. Isa, kes oma põnni majast kätte sai, informeeris last: “Me lähme nüüd otse sünnipäevale.” Vabalt, miks mitte! Võib-olla oli näiteks kelgumäe pidu, või läksid oma koju näiteks ema sünnipäevale, või siis pisike sünnipäev ja kõik kenasti testitud külalistega, või hoopis zoomisünna?! Aga ikkagi oli kuidagi imelik kuulda. Või ei peaks olema imelik? Ma ei tea.

Ükshommik, kui taaskord oli preilipoolne ülivarajane vetsuäratus, tundsin, et nina on kuidagi kinni, no ei saa ninast hingata. Tüütu. Seekord ei pidanud vetsu ette kollivalvesse minema, õnneks, piisas kui oma voodist pistelist valvet teostasin. Tore. Püüdsin püsida poolunes, et kohe kui preili naaseb, magan edasi. Aga see kinnine nina… Proovisin suu kaudu hingata, õhk tuli, kõik pidi seega loogiliselt võttes hästi olema. Aga ei olnud. Seda on veider kirjeldada. Tundus, et suust hingamine on nii vale, nii ei saa ju hingata… Mäletan mõtet: ma ei tunne lõhna! No muidugi ei tunne, sest sa hingad suukaudu ja tegelikult, ega ninakaudu ka ei tunneks, sest meil toas ei ole mingit erilist lõhna. Veider mõte/tunne, et pean hingama ainult ninast, oli sutsuke ängistav. Süda tõmbas tuure üles, tahtis vägisi tempot tõsta. Mõtlesin, mida siin pabistada, miljon korda ennegi suu kaudu hingatud, täiesti ellu olen jäänud.

Annu naases vetsuretkelt ja otsustas kollivastases võitluses ka see öö raudselt võitjaks tulla, ehk siis ronis meie voodisse minule kaissu. Tavaolukorras oleks mul järgnenud uni kuni äratuseni. Seekord mitte. Pidin ennast selili keerama. Olemine muutus kitsamaks ja tunne, et hingata ei saa, süvenes. Vahepeal natuke rahunenud süda hakkas puperdama. Ärevuseks ei ole põhjust, mõtlesin. Olin selles tegelikult ikka täiesti veendunud, aga minu keha nii ei arvanud.

Õnneks asendivahetuste, rähklemiste-vähkremiste peale läks nina lahti. Õhk liikus jälle mööda õigeid radu. See on ikka ülimalt ajuvaba, kui ma siin õitsvas keskeas omale mingid ärevushäired hangin. Loodetavasti siiski mitte, ei ole mingeid uusi ebameeldivaid harjumusi vaja endale külge pookida, eks ole. Oh, ei tea, peaks ajuga läbirääkimisi pidama hakkama. Parem toit ja rohkem värsket õhku on minupoolsed pakkumised, loodetavasti on rahul ja lõpetab igasugused veidrused.

Korrastasin pilte. Leidsin selle Jaani telefonist. Oktoobrikuu kuldsed lehed.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s