Päev kajab

Toit ja pusainimene


Ei midagi tähelepanuväärset. Korra kogemata tegin endale vist mingitlaadi toidulisandite üledoosi. Tüüpiline mina. Võtan peale D ja C vitamiini omegat, lisaks Q10 segatuna kurkumiga (mina ei sega midagi, kõik on juba segatud ja kapslis), veel ka kollageeni-vitamiinide segu, mille leidsin Biomarketist. Võtsin kõik korraga sisse. Lubatud arvu muidugi, mitte ei krõbistanud purgitäite viisi töötegemise kõrvale vahepalana ära. Järsku, täiesti ootamatult hakkas rämedalt paha. Viskasin pikali. Ootasin. Iiveldama ajas, natuke. Kõhu tõmbas lahti. Käisin vetsus ära, jõin lõuatäie vett. Kadunud. Halb enesetunne kadus ära, sama ootamatult nagu tuligi. Nüüd muidugi enam ei julge kõiki kapslikesi korraga keresse kärutada. Püüan mõõdutundega tarbida. Natuke hommikul, natuke lõunal, õhtuks ei jäänud vist midagi. Peab üle kontrollima. Päris toitu söön muidugi ka, kui nüüd keegi liialt silmi pööritama hakkas.

Kusjuures, mul on halb harjumus tekkinud. Söön jäätist. Igal õhtul. Pärast Annuka tuttujäämist. Üks pulgajäätis… või kaks. Oma lemmikut kohvi-koorejäätist ajan näost sisse. Peaks loobuma, aga motivatsiooni ei ole hetkel, nähtavat põhjust ka mitte.

Mis veel? Ei midagi nagu… Oi, tegelikult, kõige lahedam ja südant soojendavam lugu jaanuarikuu esimesest nädalast. Üks tööandja saatis mulle ettepaneku, et kandideeriksin ühele ametikohale. Ei olnud päris minu maitse järgi pakkumine ja no tegelikult, isegi kui oleksin kandideerinud, poleks ilmselt kohta saanud, aga ikkagi, enesetunne oli mõnda aega pärast puhtalt juba lihtsalt kandideerima kutsumise pärast üsna hea. Sest ega mul siin selle enesehinnanguga väga kiita ei ole, eks ole.

Lõpetuseks niisama pilti. Eesti disain, minu jaoks väga kallis, aga jõulukuul tekkis rahaline võimalus. Tellisin ära. Sest kui on võimalik ja asi vajalik, ei pea alati olema ülipraktiline. Või mis veelgi hullem, mõtlema, et oh mis mina nüüd, seda raha võiks ju hoopis sellele või tollele või millele iganes vajalikumale kulutada. Olen aastaid mõelnud ja tundunud, et oleks vaja just nimelt villast mantlit ja kui juba, siis kvaliteetset. Ostsin. Lasin kapuutsi ka teha, sest minusugusel pusainimesel peavad igal pool kapuutsid olema!

2 kommentaari “Toit ja pusainimene

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s