Päev kajab

Universum, kas Sa kuuled mind?


Kes käis jälle testil? Ütlen vastuse ette: mina muidugi. Seekord kutsuti. Riiklik COVID-19 seireuuring ja mina kui kohusetundlik inimene muidugi läksin. Möödunud reedel lugesin kutset, pühapäeva hommikul lasin orad ninna torgata ja juba sama päeva õhtul sain sõnumi – negatiivne. Töö kiire ja viisakas. Proovi võtmine oli seekord vähem ebameeldiv kui eelmisel korral. Sekundiks olin isegi segaduses. Nad ei teinud esimese hooga põhimõtteliselt mitte midagi muud, kui reaalselt paitasid nina seestpoolt. Teisest sõõrmest võeti proov sügavamalt ja nii, et ma enam ei muretsenud, kas saadav analüüs on pädev või mitte.

Aga ma ei tulnud siia koroonast pläkutama, vaid telefonikõnest. Kunagi iidammu umbes kaheksa aastat tagasi korrastasin ühel proual tema kodus midagi ja koostasin selle kohta ka ülidetailse excelitabeli. Saate aru – KAHEKSA aastat tagasi. Töö eest maksti. Tasus leppisime suusõnaliselt kokku. Tehtud sai see minu palgatööst vabal ajal ja ilmselt liiga põhjalikult, sest aega kulus planeeritust rohkem, aga noh, kuna summa oli kokku lepitud, siis ega ma mingeid lisarahatähti nõudma ei hakanud, mul on üldse väga raske raha küsida. Võtsin seda kui õppetundi, et teinekord küsin tunnipõhist tasu. Ausaltöeldes, kui nüüd meenutada, siis mulle vist isegi viimaks maksti natuke rohkem, kui küsinud olin, vähemalt tunne on selline. Lisaks sain süüa ka ;) Veetsin ju võõras kodus tunde ja tunde… Mäletan, kuidas proua küsis, kas ta võib mu telefoninumbri alles hoida. Lubasin. Uskumatu, aga nad hoidsid selle numbri alles! KAHEKSA aastat! Ülemõistuse! Pidin räigelt hea mulje jätma. Päriselt – täiesti uskumatu! Mulle helistati käesoleval nädalal, helistajaks oli meesterahvas. Ja ta pakkus mulle tööd. Sellist väikest sutsakat. Tookord koostatud exceli tabeliga seoses, teadis mu nime ja puha, natuke hirmus, aga samas, kui nad mu telefoninumbri kuhugi koos nimega salvestasid, siis no mis siin imelikku on, eks ole. Naine ei helistanud, võib-olla pole teda enam elavategi kirjas, ei tea.

Jah, mul on vaja raha, tahan uue kaamera osta, fotokaamera. Aga. Ma ei tea, kas asi on vanuses ja oma aja hoopis teistsuguses hindamises, või milles, igal juhul, kui olin ära kuulanud soovi, natuke mõelnud, otsustasin pakkumisest loobuda. Mõni mõtleb, et hull peast, lisakopikas oleks kukkunud. Asi iseenesest ei olnudki keeruline, aga aeg, mis oleks kulunud, pelutas. Kui ma pakun teenust oma vabast ajast, siis peab olema kas rahasumma märkimisväärne, või asja eesmärk mulle isiklikult midagi tähendama. Teise variandi puhul on, kusjuures, imeväike võimalus, et teen isegi midagi tasuta. Ehk siis pakkuge mulle lisatööd :), või tasuta fotokaamerat.

Universum, auuuu! Kas Sa kuuuuuled mind? Palun raha, uue fotokaamera jaoks, väga on vaja! Jään ootele. Teen lisatööd, kui on vaja, aga saada mingi tore-põnev töö, eks ole, selline konkreetse mõttega, sisukas lisatöö, sest kirega töö tegemine on nagu lendamine ja kellele ei meeldiks lennata. Mulle meeldib!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s