Lugemiselamus · Päev kajab

Epp Petrone ja Väike Myy “Meie taluelu. Memme nõuanded”


Setomaal elavad Epp Petrone ja Väikeseks Myyks kutsutud vintske talumemm peavad kirjavahetust. Nad ei paikne küll teineteisest väga kaugel, metsatukk on vahel, aga koroonakevad ja ilmselt ka Eppu soov talletada kimbuke meie esivanemate elutarkust, lasid kirjavahetusel kesta kevadest talveni. Kui keegi küsiks, mis sõnaga seda raamatut kirjeldaksin, no kui tahetaks mingil veidral põhjusel ainult ühte sõna, pakuksin – mahlakas. Mul läks alati kõht tühjaks kui lugesin. Kõik näpunäited, kuidas midagi kasvatada-säilitada-koguda, mõjusid maomahlu käivitavalt. Veider, tean. Olen suur värskete kodumaiste marjade ja juurikate fänn. Mul võib ila tilkuma hakata, kui keegi juba puhtalt sõna kaalikas ütleb. Minu lemmik juurvili. Või kui räägitakse marjade korjamisest, kõht hakkab korisema. Taimeteed, kandke aga ette, jooksin end oimetuks. Lisaks nippidele-soovitustele kas, kuidas, kuhu, millega koos jne ümber istutada, säilitada, on raamatus isegi toitude retseptid olemas. Mitte ainult toitude, ka põnevate likööride ja nalivkade retseptid. Raamat on täis lõhnu, värve, maitseid ja kuhjaga kogemusi.

Muide, hämming, aga Väike Myy, kes on teadmata vanuses väga äge memm, oskas soovitada erinevatest ravimtaimedest vanni, mis aitab hästi liigesevalude, AGA ka tselluliidi vastu. Vau! Lugesin ja järsku hüppas niivõrd talueluväline termin nagu tselluliit ette. Vannivette tuli panna erinevaid taimi, kuid just naistepuna pidavat olema see, mis naha siledaks sikutab. Selliseid hämmastavaid, väikseid üllatusmomente oli järjepanu. Kas keegi on kuulnud midagi kartulijuustust? Mina pole elu sees kuulnud! Nüüd lugesin ja mõtlesin, et vot, kus tahaks proovida. Väga tahaks! Kas teadsid, et naistepunaõli teeb juuksed ilusaks ja paneb kasvama? Raamatust saab retsepti.

Looma- ja linnujuttu on ka muidugi. Lugesin kanade kasvatamisest, hauduvate kanade koos munadega teise kohta liigutamisest, putukatõrje vajalikkusest kodulindudele sügisel, endal mokk peaaegu töllakil. No nii palju tööd ja vaeva… Raamatus oli ka omamoodi horrori sugemeid, vihjan siin kapsaussidele. Ilge õudus, nõrganärvilistele ei soovita kapsaussiepisoode lugeda. Võibolla suutsin seda kõike koledamana ette kujutada, aga kahtlen, reaalsus on reeglina hirmsamgi kui mis iganes loetu.

Ja siis muidugi need töömehed, kes kuhugi kaovad või teevad omaloomingut, mida neilt mitte keegi ei oota. Töömeeste osa oleks võinud isegi pikem olla. Oleks tahtnud veelgi imestada, kui kirju inimloomakari siin maamuna peal ikkagi elutseb.

Palju tuttavlikku ja minu Pärnus möödunud lapsepõlve meenutavat oli samuti, eriti kasvuhoonega seotud teemad. Igal endast lugupidaval eramajaomanikul oli kaheksakümnendatel hoovis kasvuhoone, täiesti linnas elavatel inimestel. Meil ka. Lapsena lugesin raamatuid maja taga aiamaal, kasvuhoone kõrval. Hea vaikne rahulik nurgake oli. Kasvuhoone lõhn, see on üks minu lapsepõlvelõhnadest. Kasvuhoone oli koht kuhu sai vihma eest peitu minna või jahedal suveõhtul sooja.

Mis imestama pani – Väike Myy. Kange naine metsast ja sellise sõnaseadmisoskusega, ega ta ainult taimedest ja loomakasvatusest ei kirjutanud, ikka muud juttu oli ka. Ei usu, et tema tekst väga laiamõõtmeliselt ületoimetatud sai. Ilus leid, haruldased teadmised, imeline oskus elada.

Mulle meeldis.

2 kommentaari “Epp Petrone ja Väike Myy “Meie taluelu. Memme nõuanded”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s