Päev kajab

Kuidas sa ütled – EI LÄHE!


Eile õhtul olin dilemma ees. Tuli otsustada, kas keelan ära midagi, mille pärast alles hetk tagasi magama läinud laps oli väga elevil. Miks ma üldse alles nii hilja päriselt mõtlema hakkasin? Enne otsuse langetamist jõudsin umbes sada korda ahastada, miks ma ometi NIIIII LOLL olen?! Miks ma olen loll? Miks-miks-miks?! Täiesti loll.

Annu oli kutsutud sünnipäevale, pühapäevaks. Eilse õhtu seisuga siis homseks. Juba mitu nädalat tagasi kutsuti, olin nõus. Minu teadmistes valitses info, et sünna on oma rühma lastele. Laupäeva hommikul tuli mõte uurida, kuna sünna pidi toimuma mängutoas (jep, tean, mõned pööritavad nüüd silmi, sest jah, tõsi, me siin elame Tallinnas – koroonapesas nr 1), kas enne nende pidu on mõni teine pidu veel. Ei olnud. Nende pidu pidavat olema päeva ainuke. Kõlas hästi, mis seal ikka, käivad ju kõik koos samas rühmas, miks ei võiks minna ka kõik koos mõnda teise ruumi kui vaid rühmaruum. Vanemaid näha ei tahetud. Mõistlik. Lapsi oli registreerunud alla 10-ne. Täiesti normaalne, miks mitte, ei ühtegi võõrast peale ilmselt sünnipäevalapse vanemate ja ülejäänud kõik oma igapäevased kaaslased.

Ja siis, sünnipäevapeo eelõhtul, hakkas piltlikult öeldes lambike peas põlema. Miks ma eeldan, nagu tuleksid kohale vaid oma rühma lapsed? Eks ma umbes tean, mis mu sellist eeldust seni oli toitnud, aga kontrollinud ma ju ei olnud (!!). Ega midagi, kontrollisin siis, laupäeva õhtul, kui laps oli enne tuttuminekut teinud sünnipäevakaardi, pakkinud kingitust, tundis elevust, ootas nii väga homset küllaminekut…

Saatsin sõnumi ja küsisin otse, kas sünnipäeval on ainult lasteaiakaaslased. Vastus tuli kiirelt ja ausalt – ei, lisaks on veel mõned sugulased ja paar lasteaiavälist sõbrannat, pluss 6 täiskasvanut.

Just oli Irja Lutsar teleuudistes rääkinud, kuidas kõik ebavajalikud kontaktid tuleb miinimumini viia. Olgu, käid toidupoes ja apteegis, aga kõik muu võiks edasi lükata. Ja mina siin, tuli välja, saadan last mingile peole, kus tegelikult üle poolte inimestest on talle täiesti võõrad. Vähe ma ei ropendanud. Miks ma koguaeg eeldan igasuguseid asju? Miks?! MIKS? Meil on ööpäevas 1200 nakatunut ja ma saadan lapse kinnisesse ruumi kaheks ja pooleks tunniks suure hulga võõraste inimestega. Aju läks errorisse. Tähendab, olgu, inimesi on erinevaid, nende tõekspidamised on erinevad, nad loodavad või usuvad kohati väga põnevatesse asjadesse ja kuigi ma ei ole koroonafoob, ütleks suisa, mul on koroonast kopp ees, ei tundu praegu ikkagi eriti mõistlik osaleda sellise haardega peokesel. Langesin täiesti tujust ära. Üks osa minust oleks tahtnud Annu peole lasta, aga teisest küljest tundus mõte absurdne. Jah, täiesti vabalt, ilmselt nii ongi, ei jää keegi peol olnutest haigeks. Aga infoväli, milles mina viibin, tekitab minus kui vastutustundlikus kodanikus ülima hämmingu – KUIDAS praegusel ajal ikkagi täiesti laia kaarega jolo-tades säherdusi pidusid peetakse.

Andsin sõnumineerides märku, et Anni ei tule peole, vabandasin. Mul tõesti oligi väga kahju.

Terve õhtu pabistasin, kuidas seda sobla-joblat, mille tegelikult ise olin kokku keeranud, järgmisel hommikul Annile seletan. Kuidas?! Tuju tõmbas täiesti nulliks. Olin kõiges ise süüdi. Mul ei tulnud isegi und, kui viimaks 2-st öösel voodisse kobistasin.

Hommikul esimene asi, mida Annu alles voodis olles küsis, oli seotud kingitusega, mille ta täna kaasa oleks pidanud võtma. Rääkisin Annule, miks ta sünnipäevale ei lähe, et seal pole ainult lasteaiakaaslased ning praegu ei tohiks selliseid pidusid pidada. Sellest pisikesest suust tuli vaid korra, kui alustasin juttu sünnipäevale mitteminekuga, jonnimoodi protest, aga see rauges kohe, pärast sedasama eelmainitud lihtsat seletust. Annu on nii tohutult mõistev ja arusaaja oma kõigest viie eluaasta kohta. Muidugi tuli mõnel korral päevas veel sünnipäeva meeldetuletusi, kus ta lihtsalt andis teada, et on kurb, sest ei saanud peole, ja uuris, mida just sellel või tollel kellaajal sünnipäevalised teevad, aga ei mingit jauramist ja möllu. Üksnes oma tunnetest rääkimine. Siiralt kurb, ilma lisanditeta, õnneks mitte päris südantlõhestaval viisil. Rahulikult rääkides, paide, mõistmise ja lohutusega leppides.

Lohutuseks sai ta endale ka kingipaki juurde läinud tatookleepsud, päris kingitust endale ei saanud. Lisaks ostis issi uue lauamängu. Meil on siin sirgumas suur lauamängude fänn, paistab et selle otsa pealt ikkagi väga ississe ;) Me küll ei öelnud, et tegemist on nö lohutusleludega, ei tundu hea praktika. Võimalik et A ise jõudis sellise mõtteni, aga midagi mainima me ei hakanud. Ahjaa. Olin lubanud ise Annule teha ühe sokieluka, alustasin laupäeva öösel, et ta juba hommikul näeks oma peaaegu valminud uut kaisukat :) (ilge, varjatud äraotsmine, hmhmh :)), mis muideks, tõesti-tõesti võeti hommikul väga soojalt vastu. Sõime popkorni, mängisime lauamänge, uus kaisukas sai valmis, sõime jäätist, käisime looduses. Väga tore oli, kuigi see oli ka päev mil jäi ära üks väga-väga oodatud sünnipäev, sest emme ütles – EI LÄHE!

P.S. Mul on peas varsti täielik ERROR, kõige selle osas mis puudutab koroonat.

Idee Anni ühest lemmiklastesaatest nimega Ninjakunstnik (ETV2). Selles saates viiakse läbi väga mitmeid kunstiprojekte.

2 kommentaari “Kuidas sa ütled – EI LÄHE!

  1. Sa ei ole üldse ainuke – ma olen mitu korda pidanud lastega seoses samade teemadega vastamisi seisma. Ei oska ju kohe hoobilt uue reaalsuse pinnalt adekvaatseid otsuseid vastu võtta, ikka läheb vahel nihu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s