Lugemiselamus · Päev kajab

Marju Gellert “Minu Hispaania. Elu nagu mustlaskaravanis”


Olin just “reisil” koos ühe teise teosega, kui saabus Marju raamat. Ütlesin mõttes pardonks, kiskusin Hispaanialt pakkepaberi ült ja lugesin sissejuhatava peatüki peaaegu et ühe hingetõmbega läbi. Pärast esimest hingetõmmet oli selge, mis mu öökapi raamatumajandusega saama hakkab. Vabandasin teise “reisiseltskonna” ees ette ja taha, lubasin, et mul ei lähe kaua, kõigest üks väike tripp Malagasse tuleb kohe ära teha, sest noh, saate aru, seal on soe ja elu keeb, mul on vaja praegu inimesi enda ümber, pluss reisile kutsuja on marupõnev inimene. Läksin. Sukeldusin Marju maailma.

Jah, ma loen Marju blogi. Ei mäleta kui kaua, tundub nagu mitte eriti pikalt, üle aasta ilmselt, pigem vist ikka kaks, või suts rohkem. Kirjutab hästi, nii et nüüd oli võimalus läbi “Minu Hispaania. Elu nagu mustlaskaravanis”, saada teada miks, millal ja mis plaanidega ta kunagi koos mehe ja lapsega Malagasse suundus.

Imetlen inimesi, kes lihtsalt lähevad. Otsustavad, et nüüd teen kannapöörde, kusjuures, tundub justkui ilma suurema ettevalmistuse ja planeerimiseta. Nad teavad, et nüüd algab uus elu, aga kuidas ja mis täpsemalt, selgub alles kohapeal. No olgu, kui oled uljas vallaline kahekümnendates maailmavallutaja, on sellised järsud kannapöörded normaalsus. Keegi isegi ei köhataks. Aga kui kohe-kohe käivituvad kolmekümnendad eluaastad, sul on pisike beebi kaasas, lähed esimese hooga hotelli, mõtled, et natuke pesitsed seal, leiad kohe-kohe endale mingi üürika ja no töö ka kindlasti kuskilt tuleb, eks ole. Siis. Mul tõmbaks, vabandage väga, junni üsna jahedaks. Mul oleks vaja kõik eelnevalt detailselt läbi mõelda.

Marju on üleloomuliku energiaga naine. Tal on võrdselt julgust unistada ja elada. Võib-olla seda teist isegi rohkem, mis on minu silmis imetlusväärne. Tänu elamisjulgusele suudab ta oma fotograafiahuvist tekitada endale töö, milles nad koos abikaasaga juba mõni aeg hiljem moodustavad dünaamilise duo.

Korduvad elamispinna vahetused, ponnistused saamaks majanduslikult jalgu alla, kogu pinge ja stress, mis ilmselgelt kõige sellega kaasas käib, ei tundu varjutavat suurt armastust, mida Marju Hispaania vastu tunneb. Ta armastab oma uut kodumaad kirglikult ja jäägitult ning elab oma elu sama mitmetahuliseks ja värviliseks nagu seda on Hispaaniagi. Kui sa ikka oled unistanud, et tahaks teha kaasa mõnes filmis, kasvõi episoodilises rollis, siis tee seda! Marju, hispaanlaste jaoks Mari, viib oma unistuse teoks korduvalt. Humoorikad teleseriaalide rollisooritusi kirjeldavad episoodid meenusid raamatut lugedes tema blogistki – https://seitsmemaajameretaga.com/ .

Ja nüüd üks tilluke lõik raamatust, mis mind kadedusest peaaegu punaselaiguliseks oleks muutnud:

Hispaanias on tänava äärest mööbli otsimine üks isemoodi põnev jaht. Vabalt võib leida korralikku antiikmööblit või korralikke toole, diivaneid, riiuleid. Igas linnaosas on üldjuhul kindel päev, millal võib mööblit prügikasti kõrvale tuua. Kõik selle, mis aardejahist üle jääb, viivad prügiautod öösel minema. (lk 151)

Ise olen ainult Barcelonas käinud, päris Hispaaniat pole seega näinud, sest kuuldavasti Catalunya is not Spain! Aga kunagi jõuan minagi Malagasse ja näen seda värvidest-lõhnadest pungil tõelist Hispaaniat.

Oli kiire sõit! Tänan!

8 kommentaari “Marju Gellert “Minu Hispaania. Elu nagu mustlaskaravanis”

  1. Ai, kui põnev ja ee, kehaväline (on selline sõna olemas?) kogemus on endast niimoodi kõrvalt lugeda, nagu hoopis keegi teine inimene oleks. Tekib kohe soov ise ka seda raamatut lugeda :D Sest noh, ise ikka enda elule vaadates tundub kõik nii tavaline, igapäevane, loogiline…
    Igatahes suur aitäh reisile tulemast, rõõm kuulda, et meeldis! Ja no nii üliarmas raamatuarvustus, mul on nunnumeeter täiega põhjas ja liigutuspisarad jälle silmis!
    Ja vabandan selle teise reisiseltskonna ees, et su niimoodi ootamatult ära varastasin :D

      1. Oh, tahan sind veel tänada! Punane vein ja 7 Up sai ära proovitud. Vein oli muidugi Rioja. Mulle väga sobis, mõnus kerge ja mis eriti tore, magamaminekuajaks oli joogi “sumistav” mõju peaaegu lahtunud. :)

      2. Ooo, nonäed, rõõm kuulda kohe! Eriti hea on see veel suvel kuumaga :) Järgmisena siis valge sangria, jah? :P Ma üks suvi Eestis käies tegin eestipäraselt seda, viskasin tikreid ja punasõstraid ka sekka :) Veel on mõnus variant sellest, kui teha mango, vaarikate ja piparmündiga… Mmmm…

      3. Jah! Ja veelkord jah! :) Mango, vaarikad, piparmünt, sõstrad….kõik minu lemmikud, kusjuures, ma sageli eelistan valget või roosat veini punasele…Kuskohas ma elanud olen, et ise pole selliseid asju kokku seganud, ahjaa, Eestis :) Ootan suve!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s