Päev kajab

Kodukontoris koos lapsega


Aeg-ajalt hüppavad peast läbi mõttekatked, mida kõike võiks talletada ja kirja panna ja siis meenub hoopis merilinmandel instast, kes soovitas teha minivideoklippe päevast. Täiesti suvalisi igapäevategemisi filmida, mõned minutid. Sul ei pea selleks laps olema, et klipikesi filmida, onju. Sina, või sinu mees, või kass, või hamster, või raamaturiiul, või misiganes igapäevast on täiesti väärt jäädvustamist. Neid sutse kunagi kaugemas tulevikus vaadata, võib olla tõeline nauding. Nii et filmima! Ma siin olen püüdnud suvakaid klipikesi telefoniga teha. Need on umbes sedamasti, kus Anni juhib puldiautot, mille taha on teibiga kinnitatud plastikust karp, kus istub Hiiru ja nii ta seda kaisukat sõidutab. Või kui ta laulab valjuhäälselt omatekstilist loomingut kajaefektiga mikrofoni, seistes samal ajal diivani seljatoel, nagu laval. Praegu tuli mõte. Mul tulevad öösel alati head mõtted :D Peaks filmima, kuidas Annu ise teeb pannkooke. Ta on paaril korral teinud. Mina ütlen asju ette, mida kui palju lisada. Muide, ta õppis sedaviisi ära, mida tähendab “triiki täis teelusikas”. Jahu läheb kahjuks omajagu raisku, aga lõbus on ka :) teda vaadata, sest ta on nii asjalik ja armas samaaegselt.

Tööpäeva juurde tagasi.

Muide, teip, see on lõputute imede algus ja minu igaõhtune tüütu kohustus, sest tööpäeva lõpuks on peaaegu kogu korter (Loe: elutuba, see tuba, kus on minu kodukontor) ära teibitud. Natuke liialdasin. Ühest suurest läbipaistvast teibirullist jätkub täitsa pikaks ajaks, kuigi seda kasutakse igapäevaselt ikka väga meeletult.

Näiteks möödunud töönädal lõppes sellega, et minu ümber, täpsemalt küll üle terve elutoa, oli meisterdatud teibist ja takunöörist koroonapüüdja :D Ma ei taha tollel meistriteosel pikemalt peatuda, aga selleks, et saada oma töölaua taha, tuli mul iga kord kummarduda ja nööridest läbi pugeda. Külmkapi ukse avamisel tuli olla ettevaatlik, et koroonalõks ei puruneks… See lõks oli üldse üsna habras ja miskipärast paluti minul seda alati remontida.

Ostan peaaegu iga kuu uue teibirulli ja vajadusel igasuguseid kriite-pliiatseid-guašše. Ja kõik reklaamkataloogid, kui neid peaks tulema, lähevad Annile, sest sealt saab mõõtmatutes kogustes igasugust kraami välja lõigata. See on minu panus võimaldada Annul oma fantaasiat rakendada. Ma ei meisterda temaga koos ammu enam midagi. Ainult neid asju, mis Tähekestes on, need tuleb täiskasvanul valmis teha, sest on viiesele hetkel veel liiga detailirohked. Kusjuures, ma ei tunne üldse süümekaid, et me koos ei meisterda, sest ta saab sellega ise väga loominguliselt hakkama. No olgu. Nädalavahetusel me joonistasime kõrvuti eraldi paberitele vesivärvidega. See ei ole ju mingi meisterdamine? See on joonistamine. Ninjakunstniku lastesaate vaatamine annab preilile ohtralt meisterdusideid, aga sageli on need hoopis täiesti lampi ootamatud teosed, mis ta näpukeste all valmivad. Näiteks täna sain keset päeva oma tööarvuti taga toimetades ootamatult ühe väga suure “juustutüki” kohvi kõrvale. Preili ise tegi, emmele:

Guašš, paber, käärid, pintslid – ja üks “auguline juustutükk” ongi valmis :D Jah, ma jõudsin ka nüüd nende vanemate hulka, kes eksponeerivad igasugust veidrust ja ütlevad: “Ui, kui andekas on ikka minu põnn!” ;) Andekus on vast antud juhul siiski küsitav, aga idee ja teostus on üsna toredad.

Annuka rühm pandi karantiini. Nüüd on olukord selline, et kui ma isegi tahaksin viia teda lasteaeda, ei saaks. Aga ma ei taha, vähemalt aprillini istub kodus, või kauem, nii kuidas vaja. Möödunud aastal oli palju keerulisem koos Annuga tööpäevadel hakkama saada, aga nüüd, kui ta on juba viiene ja on õppinud geniaalselt teipi kasutama ;), elame selle aja üle. Plastik ja loodus ja säästmine ja hoidmine käivad meil küll teemadena vähemalt ülepäeviti vestlusest läbi, aga… Mina valin kodukontoris ellujäämise, niisiis kui selleks on vaja teibirulli, kusjuures mitte lapse kinni teipimiseks, eks ole, vaid lapsel fantaasiarikkalt tegutsemiseks, ilma minu abita, siis las käia! Teip lendab ostukorvi ja silm ka ei pilgu!

Koristamine. Tööpäev lõpeb mul kell viis ja siis me koristame koos Annuga. Elamine ei ole pooltki nii hullult segamini tolleks hetkeks, kui oli eelmisel aastal. Postitamisele järgneval päeval ilmselt on tuhat korda hullem, kui möödunud aasta hirmsamatel õhtutel :D sest hr Murphi, eks ole. Kõige ägedam – esineb õhtuid, kus mina ei korista Annu segadust, ei aita ka, sest ta tahab kõik ise ära koristada. Jep, ebareaalne!

Jaan jääb puhkusele järgmisest nädalast. Inimene on liiga palju tööd teinud. Mina ei jää, aga natuke ikkagi on tunne nagu jääks, SEST teoreetiliselt võiks ju tema puhkus tähendada, et Annuga tegeleb tööpäeviti issi isiklikult! Issand! Mulle tuli praegu pähe… Jaaaa! Isegi ei julge välja öelda, aga, kas see mitte ei tähenda seda, et ma ei pea lõunasööke tegema?! ÕUMAIGAAAAAD! :D Usun, et ma hakkasin just seda Jaani puhkust ilmselt rohkem ootama kui ta ise :D.

Üks kommentaar “Kodukontoris koos lapsega

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s