Päev kajab

Punktid kuhu olen jõudnud


Andsin alla. Õigem oleks vast öelda, loobusin. Me ei jõudnud korduvatel ja korduvatel katsetel mitte kuhugi, pidevalt oli midagi valesti, kahtlemine, kõhklemine. Olgu siis. Loobusin. Kes tahab pidevalt peaga vastu seina toksida? Mina mitte. Jah, vana puhul on alati olemas tõenäosus, et kuskilt tuleb ilmsiks mingi varjatud viga, midagi mida ma ei suuda ette näha. Olgu. Võtsin vastu otsuse. Loobun. Tundsin suurt kahetsust, mulle meeldiks vana korter saastast tühjaks kühveldada ja sellest midagi teha, midagi teistsugust. Aga ma ei suuda selle mõttega lõpuni minna, ei suuda selle taha meie ühisrinnet moodustada. Nägin, et “MINA TAHAN” plaaniga ei jõua me mitte kuhugi. Heal juhul tammume paigal. Halvimal juhul kogen korduvalt pettumust, kui millestki minu silmis paljulubavast ilma jääme, või noh, ilma jään, eks ole. Halvasti tundsin end ainult mina. Niisiis. Miks ennast piinata? Ma ei ole suurem asi sadomaso fänn. Loobun. On kahju, aga tegelik eesmärk on ju leida teine, veidi suurem kodu, et me kõik kolmekesi kenasti ära mahuksime. Preili vajab oma tuba, kooliaeg ei ole enam kaugel. Lisatuba on vaja. Kõik unistused pole määratud täituma. No ja siis, ma võin endale uued unistused mõelda.

Oh, armas betoonist kuubikukene, siit me siis nüüd tuleme! Uusarendus, jah, Sina, See Õige, me paneme sulle varsti käpa peale!

2 minutit iga päev planku! Jah. Võtsin eesmärgiks. Igal õhtul vähemalt 30 minutit normaalselt võimelda, tundus kahtlaselt suur amps hammustada. Aga kui ma ei viitsi? Mis siis saab? Vastikud süümekad tulevad ju kallale. Kellele neid vaja on. Ma ei taha oma aju errorisse ajada. Aga füüsiliselt ju pingutama end ikkagi peaks, lisaks niisama käimisele. Mida teha? Kuskilt suvalisest kohast loetuna tuli meelde, et kui vaid 2 minutit päevas planku teha, on lihased enam-vähem toonuses. See ei ole nüüd puhas kuld, sest kuskilt suvalisest kohast loetuna onju, aga mulle sellest infokillust piisas.

Praegu, kui olen igaõhtust eesmärki mõned nädalad täitnud, ütlen – toimib :) Samas, ma tegelen natuke petmisega. Nimelt 2 minutit planku on miinimumplaan, lisaks võib igasuguseid asju veel teha. Ega ma ise ka alguses aru ei saanud, kui geniaalne selline plaan oli, aga sedaviisi asju ette võttes oli mul kordades ja kordades suurem võimalus end ületada, kui võttes plaani normaalse 30 minutilise võimlemise. Enamasti on nii, kui 2 minutit plangutamist läbi, tekib tunne, et oh, ma viitsin ikkagi kõhulihaseid ka teha. Pärast kõhulihaseid viskan otsa 20 kätekõverdust lõpetuseks. Siis tekib juba päris hea tunne sisse ja sujuvalt tuleb hüppenöörisett 150 sulghüppega. Puhtast lustist ja osalt hüppamisest saadud energiast viskan veelkord pikali, kiirelt veelkord 20 kätekõverdust. Enesetunne on juba ülihea, mis osalt tuleb ilmselgelt sellest, et rõõmustan eesmärgi kordades-kordades ületamise pärast. Ja siis võib ju veel midagi teha, lisaks venitamisele, kui viitsib. Ise olen rahul :)

Lumelauatama mind ilmselt ei viida, sest püstitatud eesmärgid tunduvad keerulised saavutada. Ma ei oska Jaanile eeskuju ka rohkem kuidagi anda. Päeval ma ei näksi toidukordade vahel mitte midagi. Seda küll rohkem tänu Annule, sest kui ise näksiksin, oleks ebanormaalne temal näksimist keelata :)
Kahju kohe, et need eesmärgid Jaani jaoks nii püüdmatud on. Hetkeseisuga olen valmis ükskõik kuhu reisima, isegi lauatamine on variant. Võib-olla see mulle isegi meeldiks?(!) Ma ei tea ju tegelikult.

Otsustasin teha Annule tema järgmise fotoraamatu. Üks on tal olemas tema esimesest eluaastast. Praegu tehtav sisaldab järgmist 4 aastat. Plaan on selline, et iga 5 aasta kohta tuleb fotoraamat. 15-aastaselt on tal seega 4 fotoraamatut. Pärast mida mina ilmselt raamatuid ei koosta, sest ta haldab ja valdab oma fotosid ise. Miks ma neid teen? Kui ta kodust välja kolib, saab ta kaasa oma lapseeapildid neljas raamatus, mida on kordades lihtsam kaasa tarida kui albumeid, samas ON tal need mälestused kenasti kõvade kaante vahele talletatud, mitte üksnes kuskil pilves, või vanematekodus albumites, ja saab igal hetkel riiulist haarata ning vaadata. Minul selliseid lapsepõlvepilte siin Tallinnas pole, kõik fotod on ema juures.

ekraanivalguse kaitseprillidega

Ostsin omale ekraanivalguse kaitseprillid. Ise olen jälle jube rahul :), ega ma ei tea, kas neist tolku on, aga päris veidralt lahedad on. Isegi Jaan arvab, et need prillid sobivad mulle.

Unegraafikust ei ole suutnud kinni pidada. Häbilugu. Parandan end. Varem tuttu, varemtuttuvaremtuttuvaremtuttuvaremtuttu… Ui, kell on juba üle südaöö ja ma olen arvutis! Paha lugu. Head ööd!

2 kommentaari “Punktid kuhu olen jõudnud

  1. Nii lahedad prillid! Korteriteemal – mul on muidugi nõrkus vanade asjade ja kohtade vastu aga kas linnakorteri puhul on väga suurt vahet, kas see asub uusarenduses või mitte? Peaasi, et seal mõnus ja kodune tunne oleks.

    1. Tänud komplimendi eest! :) Väga suur vahe on kas korter asub uues majas või vanas. Kui me räägime nö mägedel asuvatest korteritest, siis küll, mina ka ei näe vahet, aga kui on Pelgus, või vanalinnas, või Kalamajas, või Kassisabas, või Kadriorus, siis on ikka väga suur vahe korteritel. Nendes piirkondades on iseloomuga kortereid, juhul kui nad ei ole uusarendused :) Need võivad olla täielikud kunstiteosed, imeliste lahendustega, põnevad ja väga isikupärased. Rääkimata sellest, et korteri õhus on suur vahe, kas ta on kipsi täis või mitte.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s