Päev kajab

Appihüüded


Läksime Jaaniga esmaspäeva õhtul kohtingule. Ammu pole käinud, ega ma praegu ei mäletagi, millal viimati. Eelmisel aastal ilmselt. Kuna meil ei ole vaktsineeritud lapsehoidjat võtta ja Annu on veel nii väike, et teda päris üksi koju ka ei julge jätta, siis tegime klassikalise koroonaajastu pikniku keset elutoa põrandat. Selles mõttes, hea mugav, köök oli kohe käe ulatuses, kui miskit piknikulinalt otsa oleks saanud, ei mingit probleemi, külmik põhimõtteliselt kõrval. Sai suured diivanaipadjad külje alla hiivata ja leboskleda.

Kohting ei olnud mitte mingi otsa pealt romantiline, see ei olnud muidugi eesmärki. Vaheldus, niisama jutuajamine oli eesmärk. Mitte et me muidu ei räägiks, alles pühapäeva öötundidel arutlesime emotsionaalse ja füüsilise läheduse tähenduse üle. Seekord mõtlesin, et kuulame muusikat, ei räägi kinnisvarast, ega investeerimisest, vaid lihtsalt puhkame koos tööpäevast ja võime vabalt ka kollasematel teemadel natuke jaurata :) Selline täielik lõdvestumine. Ei osanud aimatagi, et kõigest paari minuti pärast keeratakse mul pisarakraanid lahti.

Jaan mainis, et tema FB-seinal on lühikese aja jooksul kaks inimest andnud teada oma soovist elust lahkuda. Ühel neist oli väga lühike teade. Täiesti vabalt oleks võinud seda ignoreerida, mitte märgata, libiseda üle, aga inimesed hoolisid, panid tähele. Teisel neist oli väga pikk ja põhjalik arutelu, miks ta on otsustanud. Mõlema puhul oli inimesi, kes reageerisid, olid mures, ja mitte üksnes ei kirjutanud kommentaari sinnasamasse FB-seinale, vaid tegid seda, mida peabki sellistel juhtudel tegema. Nad helistasid numbrile 112. Ei pea sealsamas FB-s kokku leppima või arutama, kes helistab. Pole vaja kulutada aega, mis võib kellelegi saatuslikuks saada. Lihtsalt helista, kui sa tead, kus abivajaja elab või tead abivajaja telefoninumbrit. Need mõlemad inimesed said vähemalt tolles hetkes päästetud.

Praegu on keeruline aeg, ka tugevaimad meist võivad murduda. Tegelikult ma ei tea mida ise teeksin. Kas oleksin kiire reageerija või pigem mitte? Kas oskaksin piisavalt tõsiselt suhtuda või libiseksin üle? Mis siis saab, kui ma ei tea selle inimese kontakti? Iseenesest väga võimalik. Meil on ju sageli FB-s inimesi kelle kodust aadressi või telefoninumbritki me ei tea.

Aitamine tundub keeruline, mõnele võib-olla isegi kohatu, kui keegi pole sinu abi küsinud. Aga ma tean ka, et tuhandeid kordi keerulisem on abi paluda. See on metsik eneseületus. Kui keegi palub abi, leia aega, et kuulata, ära pisenda muret, ole olemas.

Peaasi.ee-l on praegu vaimse tervise vitamiinide kampaania käimas. Saab väikse testi teha ja vaadata kuidas on lood sul endal liikumise, toidu, magamise, tunnete ja sotsialiseerumisvajadusega. Kas kõik on tasakaalus või midagi vajaka. Kohe algab nädalavahetus. Vaatasin, et laupäevaks lubatakse 13 kraadi sooja. Nii et õueeeee!!! :) Vihma lubas ka natuke, aga no mis siis, pange kummikud jalga ja õuest põue kevadet püüdma!

Allikas: pixabay.com

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s