Päev kajab

Mis juhtus?


Kolmapäeva keskpäevaks olin seisus, kus tahtsin ainult magada. Mõtlesin lausa et võtaks neljapäevaks tervisepäeva. Selline räige väsimus tuli kallale, käsivarred tundusid justkui lödid makaronid. Kusjuures, ma ei maga öösel ülemäära vähe. Normaalselt magan, umbes 7 tundi. Mida veel, eks ole. Täiesti mõistlik tundide arv.

Ei võtnud tervisepäeva, kuigi tagasimõeldes, täiesti oleks võinud võtta… Tampisin edasi tööd teha, kusjuures neljapäev oli nii tihe, et kui kell kukkus, olin päevaväsimusest ja kõigist nendest Annu-poolsetest häirimistest ja kodusest mürafoonist sedavõrd omadega läbi, et mul oli kama, mida need kaks siin endale õhtusöögiks teevad. Nähvasin midagi närviliselt Jaanile, jalutasin magamistuppa, võtsin kampsuni kaissu, tõmbasin teki kurguni ja jäin magama. Päris kohe ei jäänud. Vajusin sellisesse poolvegeteerivasse olekusse. Annu tõi mulle padjale ühe oma kaisuka, et mul oleks mõnusam tududa. See on ikkagi üle mõistuse, kui armas üks väike inimene võib olla. Sätib kaisuka kenasti paika, ütleb hellalt ja hoolitsevalt: “Emme, see on sulle, et oleks mõnusam tududa.” Teeb pai ja on üldse üks pisike ime. Viieaastane Annu on see, kes pani mind, tuleb tunnistada tõde, mõtlema midagi, mida ma mitte kunagi ei oleks uskunud ennast mõtlevat. Oleks võinud ühe niivõrd imelise tegelase Annu kõrvale veel saada. Vot selline mõte. Aga nüüd ma olen nii vana, et ei taha neid unetuid öid ja kõike muud, mis kolme kuni nelja esimese aasta jooksul ette võib tulla, uuesti kogeda. Laiskus ja hirm vanusega tulenevate riskide ees on liiga suured, lisaks on mul peaaegu olematu tugivõrgustik. Et siis jah, sedalaadi uudiseid minult ei tule enam kunagi.

Magasin peale tööd, või olin poolunes, kaks tundi, seejärel ajasin kargu alla. Enesetunne oli parem. Jäsemed ei olnud enam nii “vedelad”. Süüa midagi ei tahtnud, aga mõned pelmeenid, mis olid ahjus soojendatutest alles jäänud, leidsid ikkagi tee kõhtu. Põhiliselt Anni pärast, sest ta näitas, mida nad olid söönud ja tahtis, et ma ka prooviks ja ütleks, mida arvan.

Olen viimasel ajal ette kujutanud, kuidas lähen üksinda kuhugi hotelli ja ööbin seal. Täiesti üksinda. Vedelen voodis. Nii pikalt kui tahan. Vaikuses. Mitte keegi ei taha minust mitte midagi. Mitte keegi. Lihtsalt olen. Ilma lõputute menüüplaaneerimiste, pidevalt peldikustuva elamise, nõudepesu jmt olme paineta. Ühest küljest ma ei taha olla üksinda, mulle ei meeldi üksindus, aga praegu tundub ülimalt ahvatlev 24h tsükkel üksindust. See oleks paradiis.

Teine kujutluspilt on kuidas jooksen inimtühjas rannas. Peab vist lisama, et mitte ujukates :). Mingites trenniriietes ilmselt, ma ei mõtle riietest tegelikult. Avarus, meretuul, päike, erksinine taevas, jooksmine – need seostuvad mul kuidagi vabadusega. Tahaks seda tunnet. Vaba olemise tunnet. Ja nii ma jooksen oma kujutlustes. See ei ole mingi sörk, vaid täis hooga kihutamine. Mida kiiremini jooksen, seda suuremat vabadust tunnen. Imelik on, et päriselus mulle jooksmine seni eriti pole istunud. Aga mõtetes… Kui tekib vajadus pea tühjaks saada, misiganes mõtetest, kujutlen ennast jooksmas. Ja ma olen kiire ja naudin jooksmist, kümblen ohtras adrenaliinis ja olen vaba. Võib-olla ma lihtsalt jooksen mõtteliselt oma probleemide eest ära? Võib-olla on see hoopis mõtteviga? Võib-olla ma ei peaks jooksma, vaid hoopis midagi lammutama, tegelema lahenduste otsimisega, mitte ummisjalu kuhugi kihutama.

Mind ei huvita. Vähemalt praegu. Jooksen edasi.

P.S Tänapäeval saab isegi notariga kohtuda virtuaalselt. Tuleval nädalal kohtun. Esialgu mõtlesin, et ui, keset päeva on kohtumine, vaja küsida vaba aega töölt, aga kui selgus, et reaalselt pole vaja kuhugi minna, siis no 15 minutit virtuaalset kohtumist – keegi ei pane tähelegi, ükski töö ei jää tegemata ka sedaviisi. Istun ikka oma arvuti taga ja põhimõtteliselt käiksin justkui peldikus number kahel. No seda küll kellelegi ette ei pea kandma, eks ole.

2 kommentaari “Mis juhtus?

  1. Praeguses olukorras on veel olulisem aeg-ajalt ka endale aega võtta muidu ei ole teisele midagi anda. Kasvõi pikem uinak või üksi jalutamine on abiks. Minul on küll neid hetki vaja

    1. Nii on. Kuigi nendest jalutuskäikudest pole mulle enam suurt abi :) Eks püüan küll õhtul leida uusi radu mööda Kalamaja või vanalinna jõlkumiseks, aga miskipärast ikka satuvad rajad, mis juba mitmeid kordi läbitud. Nii ma siis panustan nädalavahetustele, kui saab linnast eemale ja näha teistsugused paiku ja tallata tundmatuid teid.
      Mis nüüd ei tähenda, et mulle linnas ei meeldiks :)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s