Päev kajab

Pikad pilgud Jude Law’ga


Kihutan ühest silmapõletikust teise. Ise ka enam aru ei saa, kust see tuleb või miks. Tüütu.

Käisime kööki tellimas. Pigem oli see küll selline eel-luure. Esmalt saatsin meili, kirjutasin kuidas lood on, et ma ei saa saata pilte kohast, kuhu köök tuleb, sest noh, seda kohta pole veel valmis ehitatud, aga saatsin ruumiplaani ja viite nende endi töödele, et mistüüpi kööki tahaksin. Lootsin saada mingigi umbkaudse hinnapakkumise. Kas ma sain selle? Ei. Kutsuti hoopis salongi kohale, et räägime kohapeal. Nagu millest? Ma ju tahaks esmalt aru saada, kas meie hammas nende köökide peale üldse hakkab. Mitte kuskil mitte ühtegi viidet hinnale, mingile umbkaudselegi. Kirjas mainiti, et nad saavad pakkuda täisteenust – disainivad, mõõdavad, ehitavad, paigaldavad, lepivad arendajatega kokku ja köök saab valmis samaks ajaks, kui toimub korteri üleandmine. Ei sõnagi hindadest. Miks? No eks ma oskan oletada, et kui täisteenus – isegi tehnika võivad kõik ise ära osta ja paigaldada, siis paari tuhandega hakkama ei saa. Nad olid valmis raiskama oma ja otseloomulikult meie aega, kutsudes meid kohale selleks, et kohapeal rääkida summadest. Miks? Nad eeldasid – kuna olime võimelised ostma korterit Kalamajja, siis raudselt suudame köhida pappi ka täiesti suvapilvedes hõljuva hinnaga köögi peale? Ilmselt. Või ma ei tea, mida nad mõtlesid.

Ütlesin otsesele ülemusele, miks pean umbes tunniks töölt eemal olema. Meil ei kulunud tegelikult tundigi. Jõudsin oma töölaua taha tagasi palju vähem kui tund hiljem. Uskumatu. Minemiseks, tulemiseks, kohapeal suhtlemiseks VÄHEM kui tund. Kodukontori võlud, mul reaalselt on kõik eluks vajalikud sõlmpunktid üli lähedal, isegi üks mööblifirma.

Jõudsime kohale, olin natuke häiritud mõttest, et meid kutsuti kohale vaid selleks, et öelda, millistest summadest rääkima hakkame kui tellimiseks läheb, KUI läheb, eks ole. Kõik oleneb ju summast. Tundus nõme, aga…

Vahemärkus: Jaan oli nõus kaasa tulema tingimusel, et ta ei räägi mitte midagi. Ja nii oli ka. Ta ütles kokkusaamise ajal vist vaid kaks lauset. Natuke naljakas, aga noh, olin ette hoiatatud ja tegelikult…

Mul on rämedalt kopp ees maskitamisest, see oli nüüd teine vahemärkus, aga seekord olin üle mõistuse sillas, sest mask, mistõttu näeb vestluspartnerist vaid silmi, muutis minu jaoks tüübi, kellega suhtlesin, Jude Lawiks. Päriselt! :) Minu üks lemmikmeesnäitlejaid, no neid on veel, Bradley Cooper näiteks. Mulle väga sobis, et Jaan ei öelnud üldse mitte midagi. Täiesti legaalsed pikad silmavaatamised “Jude Lawiga”. Milline ilus hommik! :D (Ciao, Jaan! ;)


P.S. Sain oma uue telefoni kätte. Täna! Google Pixel 4a. Ei olnud mina sellisest masinast mitte midagi kuulnud, nüüd harjun ja harjutan end uue jullaga.

2 kommentaari “Pikad pilgud Jude Law’ga

  1. Jaa, see hinnalae paika sätitamine on kõige tähtsam, olen sellest aru saanud :)
    Ja küsi hinda ikka alla ka lõpus, hakka vingerdama ja suud mossi ajama (okei-okei, maski taga suht keeruline, aga sa suudad!), neil on ikka väike mängumaa.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s