Päev kajab

Sündroomiga ekskurnatu?


Selge. Olen sündroomiga, aga sellisega, mis mind eriliselt kannist ei hammusta, laseb tavapäraselt ringi kolistada ja põhimõtteliselt ei oma mingit erilist mõju mu igapäevale. Kui paistan suts kollane, pean stressi maha saama ja kogu lugu. Bilirubiin on tänaseks alla läinud, küll veidikesekene jätkuvalt kõrgem kui tava-normkeskmistel inimestel, aga mis sa geenide vastu ikka ära teed, eks ole. Loodetavasti saan homme perekalt oma sündroomile nime. Ootan põnevusega.

Kui perearst nädalaid tagasi pakkus, et võibolla olen enda vastu liiga karm, piiran ennast dieetidega või rahmeldan, ninast veri väljas, trenni teha, lõpetasin suure hämmingu ning ehmatuse peale absoluutselt igasuguse sportliku liikumise ära. Ei mingit plangutamist. Kuigi, lubage naerda, kaks minutit planku, ei pane hinge paelaga kaelas rippuma. Vähemalt minul kindlasti mitte. Hüppenööriga karglemine on ju samuti puhas lust ja lillepidu. Aru ma ei saa, aga no mis siis, mõtlesin. Vaatame, mis juhtuma hakkab. Lõpetasin kõik ära. Mitte midagi ei teinud. Aju otsustas omalt poolt samuti panustada ja lülitas välja kõik mõtted, mis puudutasid söögitegemist – minu suurim stressor koroonaajastu kodus, mida toitis meeletult lisaks veel ka preili ving iga natukenegi uuemat retsepti katsetades…. arhhhh! Aga, kuramus, ma tahan ju uusi asju katsetada, sest… Ei saa ju süüa koguaeg oa-kikerherne suppi, mida siin üks teatud konkreetne persoon on nõus lõputult endale sisse kärutama. Mul reaalselt sai karikas igapäevasest igajumala söögikorraga kaasas käivast pirinast nii täis, et alateadlikult blokkisin peaaegu üleöö igasuguse söögitegemisteema ära. Ükshetk, see hetk langes kenasti esimese arstilkäiguga kokku, lihtsalt üldse ei huvitanud, peaasi oli et on midagigi süüa, mis ei ole ainult võileib või poolfabrikaat. Jep, need tingimused jäid vaatamata kõigele peaaegu püsima. Erandiks pakipelmeenid.

Blokk oli lausa nii tugev, et esines õhtuid, kus pärast tööpäeva lõppu läksin külmiku juurde ja vaatasin, mis nüüd saama hakkab, kas on midagi süüa või ei, kas Jaan on midagi toonud või mitte, sest ma ei viitsinud isegi enam toidupoodi minna. Tavaliselt ikka planeerisin vähemalt päeva võrra ette, mis menüüsse tuleb. Igasugune planeerimine kadus. Igasugune soov midagi kokata kadus. Huvitaval kombel aga ei muretsenud üldse. Kui tavaliselt mõtlesin, kas toit on piisavalt tervislik, kas sööme piisavalt mitmekülgselt, kas on piisavalt juur- ja puuvilju, kuidas saame omegat piisavalt, kuigi preili kala ei söö või kuidas tagada raud, sest preili keeldub sageli ka lihast. Otseloomulikult ei tahtnud kasutada mitte mingeid poolfabrikaate. Kõik tuleb teha ise! KÕIK! Võisin toidu pärast reaalselt muretseda nii, et hallid karvad tulid pähe.

Mul oli ootamatult, ilma igasuguse teadliku mõttemustri purustamiseta, kordades ja kordades ükskõiksem suhtumine kui tavaliselt. Päris selline, et oh, täna saab igaüks õhtusöögiks ühe keedetud muna, mõtteid ei tekkinud. Nii suurt tasalülitumist ei olnud. Aga kordades lõdvem ja vabam siiski. Aju tõmbas ise piduri peale. Ilmselt kurantusest, eks ole. Noh, nagu arst ütles – ma olin ropult kurnatud. Muide, kuna aju otsustas ohjad üle võtta ja võimaldada mulle puhkust toiduteemal mõtlemisest, siis üheks tulemuseks oli suurenenud väljaminek toidukullerile. Loogiline. Mida teeb mees, kui naine ei tee süüa – tellib kulleriga valmis söögi koju. Vähemalt minu oma küll. Seega meil kulus käesoleval kuul üle 140 euri toidukulleritele. Võrdluseks: neljal eelnenud kuul kokku ka ei suutnud nii palju raha toidukulleritele raisata, mis näitab, et olin enne retsilt tubli ja kokkasin-kokkasin ja veelkord kokkasin. Selle aja sisse jäi muide ka Annu paarikuine lasteaiast eemalolek. Räme, see tähendas ju topeltkokkamist, sest päris asjadest tuli teha päris sööki kolm korda päevas :) Mis järelduse me siit teeme? Kokkasin ennast peast kollaseks, pardonks – silmadest. Peaaegu sama asi, onju. Ja kadus kokkamise lust ja avastamise rõõm. Kopp oli sisse sõitnud. Lahkumismärke ei näidanud.

Mae kirjutas oma blogis söögitegemisest. Kommentaari peale, et mina ei viitsi enam üldse süüa teha, ei mäleta, kas kasutasin lausa sõna vihkan söögitegemist, kirjutas Mae umbes midagi sellist, et talle on jäänud mulje, nagu ma raudselt olen kibe käsi idamiste toitude kokkukeeramisel. Ärgem kunagi alahinnakem sõna jõudu. Mõnikord piisab kõige pisemastki repliigist, et asjad hakkaks trastiliselt muutuma… Läksin pärast Mae kommentaari toidupoodi üle väga-väga pika aja mõõduka elevusega. Ja vaatasin mõningaid riiuleid vaoshoitud põnevusega. Sest. Tegelikult. Ühes väga varjatud hingesopis ON see kokkamislust ikkagi tegelikult olemas…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s