Päev kajab

Suust see välja tuleb…


Jah, muidugi, ma ei kasuta ebatsensuurseid väljendeid, kui lapsed on läheduses. Kuigi otseloomulikult inimeste arusaam ebaviisakatest sõnadest ei pruugi kattuda, no näiteks kui ma juhtun kodus ütlema “Issand jumal!”, siis meie viiene vaatab mulle laitvalt otsa ja kommenteerib: “Emme, nii ei tohi öelda.” Ilmselt oleks tõesti õigem igasugused mütoloogilised olendid oma sõnavarast elimineerida, sest “Kurat küll!” ma ju ei ütle, või olgem täpsed – püüan mitte öelda. See tundub kuidagi inetu. Miks “Issand jumal” kuidagi aktsepteeritavam peaks olema, millegipärast sageli on, samamoodi mul ka. Kuradi diskrimineerimine, eks ole. Praegu oli “kuradi” sõna mütoloogilise olendi tähenduses, mitte ma ei vandunud. Püüan oma isikliku kombluspolitsei korraldusi rohkem järgida ja vähem jumala sõna suhu võtta.

Ja siis on need mahedama emotsiooni pealt ütlemised, kus sa justkui oma meelest suudad jääda enam-vähem viisakaks, aga tegelikult oleksid ikkagi võinud keele hammaste taga hoida. Näiteks Pärnusse sõitmise ja asjade pakkimise tuhinas lipsas mu huulilt kommentaar: “Oh, rumal issi küll.” Umbes midagi sellist. Jaani ennast kohal ei olnud. Anni lendas õue issi juurde, kui tagasi tuli, ütles mulle kuidas ta issile oli rääkinud, et ma ütlesin tema kohta rumal, aga ta oli issit lohutanud. Ja sellest pole nüüd hullu midagi, et ma issi kohta niimoodi ütlesin. Jah, MUIDUGI. Pobisesin selle peale: “Tegelikult on ikka nüüd küll.” Ja juba see rumalaks sõimatu väga tõsise näoga tuppa tuligi…

Lisaks hakkasin mõtlema nendele repliikidele, mida vahetan Annu lasteaiakaaslastega, kui õhtul preilit ära tooma lähen. Kiirustades millegi ütlemine võib saada hiljem läbi lapsesuu taasesitatuna mingi veidra varjundi. Näiteks üks laps ütles mulle, et tema emme tunneb mind. Mulle jällegi paistab, et ma ei tunne ühtegi emmet Anni rühmast. See tähendab, et tean neid kõiki, peaaegu. Ilmselt mõtles laps sedasama. Aga mulle kangastus automaatselt sõnaga tundma natuke rohkem, kui sünnipäeval mängutubades rääkimine või rühmakoosolekutel kokkusaamine. Ütlesingi lapsele umbes nii, et ma tean su emmet, aga ma ei usu, et su emme mind tunneb. Ausalt, mõnikord imestan ise ka kui loll ma olen :D Sõnu peaks valima lähtuvalt suhtluskaaslase vanusest. Kui nüüd viiesele sellist asja öelda, siis Annu näitest inspireerituna, arvan, et see laps võis kodus uhkelt oma emmele teatada: “Annu emme ütles, et sa ei tunne teda!” Kõlab ülbelt. Palju õnne mulle!

2 kommentaari “Suust see välja tuleb…

  1. Mul kipub “what a faaa…# üle huulte lipsama mõnikord ja siis parandan ka laste jaoks selle lõpu fabuloso-ks ehk imeliseks…ja siis nad ikka kilkavad, et what a faaaak what a faaak :D

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s