Päev kajab

Pisike tühjakspigistatud sidrun


Kes Instagrammis on, see teab, et tegin jälle testi. See oli praeguse seisuga juba neljas koroonatest. Tulemus muidugi negatiivne, sest too metsik kurguvalu, mis mind pärast jaane ründas, oli ilmselgelt suvise jäise autokonditsioneeri süü. Praeguseks olen valust lahti saanud ja olla on suhteliselt inimlik, kui välja jätta fakt, et päeval on toas palav ja töötegemine seega sutsuke ebameeldiv. Ka sellele probleemile tuleb peagi lahendus. Hakkan puhkama. Kaks täistööpäeva veel ja siis….. 3 nädalat puhkamist, seejärel korraks (loe: 2 nädalaks) tööle ja puhkan jälle. Mõnus!

Kasutan ära mis iganes kinkekaardid ja teatripiletid, mida lubatakse tagantjärele kasutada, sõidame kaatri, praami ja autoga, vurame kondimootoriga… Jaan oli mures, kas me natuke kodus ka oleme. Rahustuseks ütlesin, et alguses oleme. Ja ega me esimesel puhkusesatsil Eestist kaugemale ei lähe ka, nii et põhimõtteliselt oleme koguaeg kodus! :) Augustikuus… võimalik et jätame preili mamma juurde ja teeme mingi välisreisi. Oleneb. See kujuneb siis enam-vähem peaaegu justkui viimase hetke otsuseks. Tänapäeval ju ei tea mitte midagi päris kindlalt. Uurime, vaatame. Ainuke asi, mis on kindel, see ei tule paketireis.

Tänavu on olukord selline, et tunnen vahetult puhkuse eel end kuidagi niii ülimalt….. ei teagi, mis see õige sõna on. Väsinult? Tühjaks pigistatult? … Eelkõige vast hoopis tüdinult. Kopp sõidab mingite situatsioonide puhul, ei räägi praegu kodust, khm, lihtsalt ette ja ei taha ära minna. On aeg. ON AEG teha midagi täiesti muud! Näiteks jalutada piki mereranda ja süüa kilode viisi mureleid ja maasikaid. Lasta suvetuultel puhuda ning meeltel rahuneda. Tunnen peaaegu füüsiliselt, kuidas oleks vaja lihtsalt kasta varvas vette ja ruiata mõnust, mõtlemata eriti üldse millelegi muule. Jah! Ja veelkord jah, puhkus siit me tuleme!

Muide, härra Murphy virutas mulle vahepeal siin võimsa lõuahaagi. Klassika. Jessas, kuidas ennast kohe süüdistama asusin…. Kekutasin siin kuu alguses Anni hammastega. Saate juba aru, kuhu tüürin, eks ole. Pole end ammu nii halvasti tundnud. Õudne. Ühesõnaga. 25. juunil tegin kontrollvaatamise preili suhu. Alates 1. juuni arstilkäigust oli ta täiesti ilma igasuguse kontrollita endal ise hambaid pesnud. Ja mida ma nägin – hambakivi. Guugeldasin end käbedalt hambakivispetsialistiks. See elukas tekib 10-20 päevaga, kui ei harja õigete liigutustega korralikult oma hambaid puhtaks ja kuna süljes on palju mineraalaineid, eriti kaltsiumi, siis tekibki hammastele justkui katlakivi moodi asi. Piinlesin süükoorma all terve nädalavahetuse. Kui ma teatud tüüpi uskumustega/eluvaadetega inimene oleksin, arvaksin, et mu enda kurk jäigi nii rämedalt haigeks tohutu süükoorma tõttu. Mentaalne stress avaldus tohutus füüsilises valus.

Muidugi ei saanud esmaspäeval sinna, kus me seni oleme käinud, arstiaega. Aga kiviga tuleb kiirelt tegeleda, sest see muutub tugevamaks ajaga. Kust saada arst? Kui sul on laps, kelle hambaravikulud katab riik, tuleb tegutseda loogika järgi – vali KÕIGE KALLIM teenusepakkuja, sest reeglina pole sinna nii suur tung kui odavamate konkurentide juures. Niisiis – Maxilla! Pöördusin ja juba täna sai probleem lahendatud. Anni veel targutas hambaarstitoolis, kui too tutvustas riistu, millega ta kohe tema suus toimetama hakkab: “Ma tean seda. Jänku Jussis näidati!” Lõpuks, kui eelmainitud tarkust mitme eri riista juures oli kuulutatud, ütles hämmingus meeldiva olemisega noor naisarst, et ta peab ise ka selle Jänku Jussi nüüd kindlasti ära vaatama.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s