Lugemiselamus · Päev kajab

Mida lugesin… 16


Asjaolud on sellised, et pistan siia nüüd tagantjärele ülilühikesed kokkuvõtted. Ausaltöeldes – instatekstid. Loetu äramainimised. Tervitustega… :) Võimalik, et olen siin tekste ülimalt väheke muutnud, võrreldes IGs olevaga.

Ruth Ware “Luku taga” on midagi neile, kes soovivad põnevust, kuhu on näpuotsaga lisatud müstilisust ja õuduka kõhedust. Minu jaoks jäi lugu natuke nõrgaks, aga see ei tähenda, et ma raamatut ei neelanud. Kaasa kiskus ikka, jäin lihtsalt näljaseks. Kunagi vaatasin sedatüüpi filme väga hea meelega – pingega õudukad, kus veri ja jäsemed ei lenda.

Peategelaseks on lapsehoidja, kes tuleb imelise loodusega pärapõrgusse, tohutu suure salaaiaga ümbritsetud, luksuslikku, ülinutikasse kaameratega varustatud majja kolme väikelast ja ühte pubekat kantseldama. Maja on vana ja ultramoodsa tehnoloogia hübriid. Hoonel on kõhedusttekitav ajalugu. Järjest mitmed hoidjad on pärast lühikest teenistusaega kohast loobunud… Midagi on valesti…

Ashley Audrain “Kahtlus”
Väga tugeva algusega. Väljand “köitis jäägitult” saab täiesti uue mõõtme. Mul hakkas ebamugav, halb, õõvastav, isegi lugemist katkestades tuli tublisti vaeva näha, et tekkinud ängistusest vabaneda. Plaan raamat kohe ühe hooga alla kugistada on väga mõistlik otsus, eriti värsketel emadel. Vähemalt mina tundsin, et suudan paremini distantseeruda, mida enam lugu end edasi keris. Kui sul on aga juhtumisi sünnitusjärgne depressioon, siis sa ei tohi seda lugeda. See ei ole sulle hea. Nii et hoia parem eemale.

Celeste Ng “Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin”

– Hiinlane ja ameeriklane abielluvad möödunud sajandi keskpaigas Ameerikas
– Naine loobub oma eluunistusest, temast ei saa arsti, ta kahetseb meeletult
– Naise kõik lootused-ootused on vanimal tütrel, temast peab saama arst
– Tüdruk peab vanemate meelest täitma kõik nende kunagi täitumata jäänud unistused
– Tüdrukul peab olema palju sõpru, ta peab õppima väga hästi
– Tüdruk oli viieaastane, kui ema pakkis asjad ja lahkus ootamatult kodust
– Viieaastane tüdruk lubas oma mõtetes, et täidab kõik ema soovid, kui see vaid tagasi tuleks. Üllataval kombel ema tuligi.
– Tüdruk peab oma lubadust, sest ta armastab oma ema väga
– Peres on veel kaks last – poeg ja pesamunast tüdrukutirts, neile ei jätku kübetki vanemate armastust, kogu tähelepanu on pööratud Lydiale, kes püüab täita ema unistust, aga see on meeletult keeruline, sest ta ei saa füüsikast aru. Temast PEAB saama arst.

16-aastane Lydia leitakse kodulähedalt järvest uppununa. Tundub, nagu oleks ilmselge, miks ja mis juhtus. Kas ikka on?

Kohati emotsionaalselt väga kurnav raamat. Justkui rohkete õhuaukudega lend, tõmbab südame alt õõnsaks, aga sa tahad sellel lennul olla. Sa tahad teada. Loetagu!!!

Matt Haig “Keskööraamatukogu”

Mida valusamalt realism sulle raamatust vastu vahtimist lajatab või südant miljoniks killuks üritab purustada, seda parem – olen seni arvanud. Mitte et ma ei suudaks fantasyt lugeda või poleks kunagi lugenud ja heaks pidanud – olen küll. Aga “Kesköö raamatukogu” juures pelgasin miskipärast just fantasy poolt.

Raamatukogu, kuhu satume poolel teel teispoolsusesse, kus saame lehitseda neid radu, mida me oma eluteel ei valinud. Ja neid päriselt kogeda. Hmm… Tundus kahtlane. Aga, no tõesti, see oli ilus! Korraks tundus, et võib-olla on neid uusi elusid, mida kõike prooviti, natuke liiga palju, oleks ehk saanud ka vähemaga asjad selgeks mõeldud. Loe: lugejale selgeks teha, et… No jah. Armas oli ikka.

Nina Lykke “Surmahaigus” võib esmalt pelutada nii oma kaanekujunduse, pealkirja, kui ka Põhjamaade romaanisarja kuulumisega, aga ärge laske end välisest rüüst petta. See on üks mahlane suutäis, eriti neile, kes naudivad satiiri, mis suunatud inimloomuse pihta. Rullitakse suhtedraamat, kus kunagised armastajad leiavad tänu kogemata tehtud klikile Facebookis taas teineteist. Mõlemal on seljataga kolmekümneaastane abielu, kusjuures need kooselud ei ole lõppenud, vaid toimivad jätkuvalt rohkem või vähem intensiivsel viisil. Äratundmist, ja no kui mitte itsitamist, siis sisemist muigamist on seal omajagu.
Raamatu peategelane Elin on perearst. Suhtedraama kajastamise vahepaladena pakutakse koloriitseid pildikesi perearsti igapäevast. Mõnele võib-olla silmi avardav, teisele lihtsalt koomiline lugemine. Soovitan. On raamatuid, mis pakuvad lihtsalt draamat, siin pakutakse nii draamat, huumorit, kui võimalust kaevuda kihtide vahele ja mõtiskleda. Väga mõnus lugemine! Minuealistele kindlasti ;)

Henry Marsh “Ära tee kahju: Lood elust, surmast ja ajukirurgiast”
Autobiograafiline teos tunnustatud neurokirurgilt Henry Marshilt. Miks mind haaras kaasa raamat, mis koosneb valdavalt erinevatest ajukasvajatega seotud haiguslugudest? Ilmselt seetõttu et, kui ma veel telesarju vaatasin, köitsid mind haiglaseriaalid (kohtusarjad ka muide), kusjuures mitte sellised, mis pakkusid enamuse ajast arstidevahelisi suhtedraamasid, vaid ikka need, mis keskendusid patsiendile, nende meditsiiniliste juhtumite lahendamisele.
Lugedes saad aru, et ka neurokirurgid on kõigest inimesed ning isegi neurokirurgia mõistes lihtne operatsioon võib lõppeda fopaaga, mis muudab patsiendi edasist elu trastiliselt, muidugi juhul, kui ta üldse ellu jääb. Autori enda isiklikku elu-olu on kõigest näpuotsaga kaantevahele pistetud. Need on lood eeskätt ajukirurgiast. Maailmapilti avardav lugemine.

Peter Handke “Soovideta õnnetu”

Lühike. Kõigest 67 lehekülge. Mulle on vaja pikemat materjali, et läbi imbuda ja tunnetada. Samas, jõudsin ikkagi seisu, kus otsustasin mõneks ajaks eksistensiaalsetel teemadel lugemises pausi teha. Et tume aine mind liiga endasse ei mähiks, pealegi, suvi ju. Nüüd hakkan otsima adrenaliinirohkeid seiklusi ja värvilist lustipillerkaart. Vähemalt raamatukaante vahelt küll.
“Soovideta õnnetu” on autori ema lugu ja seda üksnes virvendusena, ülevaatlikult, liigse süvenemise või arutluseta. Kirjutatud endast välja, et sõlmida rahu juhtunuga. Peter Handke ema sooritab 51aastasena enesetapu. Autor paneb oma ema loo lühidalt kirja vaid mõned nädalad pärast surmateate saamist.

Eneseleidmise kunst on suur kunst, kes leiab, on õnnelik, isegi kui ta seda endale ei tunnista, kes ei leia, võib langeda sügavasse depressiooni. Seda ka siis kui ollakse loomu poolest särav, välimuselt kütkestav ning kõige krooniks intelligentne. See viimane võib-olla saatuslikuks saabki…

Ruth Ware “Proua Westaway surm”

Algus ei läinud, sest miskipärast tuli pähe paralleel klassikalise seebikaga. Teadupärast, kui on ilmas olemas miskit, mida ma ei suuda seedida, siis seda on seebiseriaalid. Tundus, et läheb lahti räme seebitamine – on keegi rahatu, antud juhul lausa vaeslaps st orb (muidugi, kuidas teisiti saakski olla, eks ole), kes saab teada, et kuulub rikkasse suguvõsasse ja talle on pärandatud rämedalt pappi. Otseloomulikult ei suuda vaeslaps uskuda, et tema on õige pärija ja üldse kuidagi suguluses pururikastega. Aga ta otsustab minna matustele, sest tal on raha vaja, teda ähvardavad liigkasuvõtjad. Kusjuures, KUIGI tegemist oli äärmiselt kehval järjel noore neiuga, siis rongis ta OSTIS omale süüa. Ja kui ta oma hundilaudalikult külmas üürikas õhtust sõi, siis ta VISKAS minema osa oma toidust, mille puhul muide tõlkija ei suutnud ära otsustada, kas nimetada seda, mida neiu sõi, krõpsudeks või krõbekartuliteks. Mul hakkas paha ja pidin lugemisest aja maha võtma.

Aga see, mis mulle meeldib ja tekitab mõnusaid hirmujudinaid, oli seal ka kenasti esindatud. Need on hiiglaslikud, salapärased, lagunevad hooned, kahtlased krigisevad-krääksuvad pimedad trepid, ähvardava olemisega veekogud, külm ja rõske kliima, mis sunnib süütama kaminaid, elav-lõõmav tuli, vanad päevikud, katusealused kambrid, koltunud fotod, vastikult õelad vanamutid, lumetormi lõksujäämine. Isegi tohutusuur pime-kõhe kelder oli selles loos olemas. Viimaks pidin tõdema, et päris kiire ja tore suvelugemine.

Lisa Unger “Pihtimused 19.45 rongis”

Mulle tundub, et raamatu pealkiri oleks võinud olla midagi muud. Otseselt need kaks pihtimust, mis rongis tehti, ei algatanud midagi, mis nagunii poleks juba lumepallina veerema lükatud. See lugu, mis erinevate niitide kokkusõlmimisel moodustub, algas palju varem. Nii et ärge pettuge, kui rongi ja seal tehtud pihtimusi on raamatus pehmeltöeldes vähe. Lugu on palju suurem ning tõsisem ka ilma rongita.

Kui lihtsalt põnevik keskendub sündmuste edastamisele, siis psühholoogiline põnevik, millena on määratletud ka “Pihtimused 19.45 rongis”, tähendab minu silmis, et lugejale antakse enam kui vaid sündmuste ahel, talle antakse võimalus millegi üle mõtiskleda. Ja just selle pärast mulle psühholoogilised põnevikud sümpatiseerivadki. Siin täiesti on, mille üle mõtteid mõlgutada. Olgu selleks siis IG-s loodud särav võltskuvand, suhtemustrid, mis kanduvad põlvest põlve või julgus teha kannapöördeid.

Sayaka Murata “Inimene helendavast klaaskastist”

Väga hea! Täiesti minu tassike teed. Ikka – ülihea.
36-aastane Keiko on 18 aastat töötanud 24h avatud väikepoes. See on ennekuulmatu, sest vaid tunnitasu maksev pood ei ole, valitsevate normide kohaselt, kuidagi sobilik koht pikaaegseks teenistuseks. Palk on närune. 36-aastane vallaline, lastetu naine, kui sa ei tee just korralikku kärjääri, on normist tugevasti kõrvalekaldumine. Keiko on teistsugune, juba lapseeast alates.

Kui inimene on leidnud oma koha ja ta on sellega rahul, miks ta ei võiks elada oma elu selliseks, nagu ta tahab?

Mul oli ekstrapõnev 24h avatud Jaapani poodidest lugeda, sest olen neis ise käinud, korduvalt. Need olid meiesuguste omal käel turistitajate jaoks imelised kohad. Jaapanis ei ole võimalik nälga ega janusse jääda (raha peab ikkagi olema, eks ole), kui mingitel segastel asjaoludel kipud linnas ööpeale jääma. Nüüd ma siis tean, et kõik need üliviisakad tervitamised ja veel õige hääletooniga, seda kõike treenitakse ja veelkord treenitakse-treenitakse.

Richard Osman “Neljapäevane mõrvaklubi”

Imekaunis kaanekujundus kutsub lugema. Tegevuspaigaks maalilise loodusega pensionäride küla. See ei ole mitte niisama küla, vaid olemuselt nagu… Pensinäride (otseloomulikult rikaste) kogukond, midagi luksusliku pansionaadi sarnast, kus on ausees erinevates klubides, trennides osalemine, pidev silmaringilaiendamine. Muidugi voolab seal vein, viski, šerri, õlu peaaegu et hommikust õhtuni. Tegutseb kogukonnas ka üks imearmas neljapäevane mõrvaklubi, kes satub ükspäev lahendama päris mõrva.
Tahaks näha sellest raamatust valminud filmi. Oleks mõnus briti huumoriga meelelahutus. Hetkel oli minul veidi keeruline jälgida ja meeles pidada kõiki nimesid, aga see ongi selline isiklik probleem. Päris nii hulluks ei läinud, et oleks hakanud nimesid üles märkima, aga ega palju puudu ei jäänud :) Et siis lisaks jõnksude ja käänakutega loole kaasaelamisele, sain veidi ajugümnastikat harrastada. Olen rahul.

Sebastian Fitzek “Hingemurdja” on raamatukaanel saanud täpsustavaks määratluseks psühhopõnevik. Eks see omamoodi väga psühh lugu oli ka.
Kohati väga horrorlike kalduvustega, kus füüsilisi piinu kirjeldati detailselt ja seda mitte vaid paaril kolmel korral.
Kui asi oleks piirdunud vaid piinadega ja loos süžeelisi üllatusmomente ei oleks olnud, ei oleks raamat mulle erilist pinget pakkunud. Aga see on Fitzeki looming, seega ei pidanud pettuma. Omajagu süžeekeerutusi, mis tegid esmapilgul klassikalise maiguga hullumaja-horrorist arvestatava põneviku.

Leona Deakin “Kadumismäng”

Ilmselt olin liiga puhkuselainel, pea muid mõtteid täis, et esimese hooga kaasa ei kiskunud. Aga pooleli ka ei jätnud, mis minu puhul võib täiesti vabalt juhtuda, kui ikka lugu üldse ei huvita. Ma ei punnita kunagi ühtegi raamatut lõpuni lugeda, kui tunnen, et pole hetkel üldse minu maitse.
Mida enam psühhopaatidega seoses kirjutama hakati, seda huvitavam tundus. Peaks vast midagi populaarteaduslikku sellel teemal kätte võtma ja sirvima-lugema. Inimloomad on ikka ühed põnevad loomad.

Mitu inimest on oma sünnipäeval saanud üleni valge kaardi napi sõnumiga:
SINU KINGITUS ON MÄNG. KAS SA JULGED MÄNGIDA?

Mae Lender “Minu Hiiumaa”

Esiteks piinlik lugu, et alles nüüd “Minu Hiiumaa” läbi lugesin, sest autor on ikkagi mu  kursaõde ja oleks pidanud ammu haarama ja end Hiiumaa ning hiidlaste eluoluga kurssi viima. Teiseks hea et enne ei ostnud ja ei lugenud. Teadagi saab lugemise käigus raamat veidi kannatada ja kuidagi piinlik on ju äranäperdatud-käperdatud eksemplari hiljem autogrammi küsida.

Kolmandaks tegemist oli parima ajastusega, sest me just äsja ise käisime Hiiumaal. Hea et pärast käimist lugesin, sest… Need ämblikud… See ON FENOMENAALNE, millised ELUKAD on Hiiumaa ämblikud. Nad on väiksema inimese rusika suurused ja no Neljateeristi õpperajal, seal oli neid pehmelt öeldes palju. Need üüratud võrgud… Ma ei tea, tundub, et nad söövad vähemalt linnupoegi või isegi suuremaid isendeid. Horror. Samas. Mitte ühtegi parmu, sääske, või üldse mingit häirivat muud putukat, kui need kosmilised ämblikud välja arvata. Vabalt sai mustikaid süüa.

Hiidlaste turundus. Lugedes seda Reelika kirja pandud petükki, muudkui mugistasin naerda. Kusjuures, mul endal tekkis ka kohe seoses hiidlastega ja nende oskusega äri ajada lugu. Hetkel on nimelt olukord selline, et KUIGI mul oli Hiiumaal ilmselt meie puhkuse kõige rämeroppkallim majutus, pole ma selle eest mitte essugi veel maksnud. Sest keegi pole raha küsinud. Hämmastav! Oma teises e-kirjas KÜSISIN millal ja kuidas käib tasumine. Vastati kõigele muule, aga rahateema peale ei öeldud midagi. Kiusatus on jätta maksmata. Aga ilmselt saadan varsti kirja ja küsin, kas nad raha ei taha? Saatku arve.

Reelikal ehk Mael sulg jookseb väga lobedasti. Sestap sai raamatust läbilennatud vaid kahe õhtuga. Ja no oi-oi millised kanged ja põnevad persoonid elavad või elasid selle saare pääl! Loed ja aina imestad.

Benedict Wells “Üksilduse lõpp”

“…tegelikult olen ma ainult ise oma eksistentsi arhitekt.”

Kaks venda ja üks õde. Nende elu lugu, mis algab siis, kui vanemad hukkuvad autoavariis. Noored pannakse internaatkooli.

Kuhu nad oma eludega jõuavad, mida otsivad, kui käänuline on tee, mida nad läbivad, milline on nende täiskasvanuiga kuni keskeani. See on noore Saksa autori auhinnatud teos eneseotsimisest, julgusest elada, valikutest, mille läbi kootakse oma elumuster. Ise. Sinu elu, sinu valikud. Väga tabav, lihtne, kuid lummav keel. Haarab sind endasse ja puudutab.
Soovitan väga.

Tavaliselt ma raamatuid väga ei osta. Selle ostsin.

Auður Ava Ólafsdóttir “Arm” (175 lk)

Lahutatud, pea viiekümnene Jonas otsustab sooritada enesetapu. Ta ei soovi, et surnukeha leiaks tema täisealine tütar, kes küll äsja selgunud fakti põhjal polegi mehe bioloogiline laps, nii suundub ta napilt olematu pagasiga välismaale oma plaani ellu viima. Kaasa võtab ta vaid akutrelli ja ühe pluusi.

Saame elu jooksul loendamatul hulgal nii nähtavaid kui nähtamatuid haave, mis paranevad või vähemalt armistuvad. Mõnikord on meid ümbritseva maailma purustav toime aga nii tohutu, et tundub võimatu ära lappida kõik need põhjatud kuristikud ja mõõtmatud kaatrid, mis ta meisse lõhub. Jonas läheb “puhkama” hotelli, mis asub riigis, kus äsja on lõppenud sõjategevus.

Arm võib olla ka hoopis kellegi aitamine omaenese armust. Seda Jonas oma akutrelliga tegema hakkabki. Südamlik ja soe lugu.

Kui ütlen, et Jonas ei tapnud ennast ära, siis ma ei räägi teile ette, mis raamatus toimuma hakkab.

Seda lihtsalt peab ise lugema. See on nüüd selline haruldane raamat, mille puhul olen võimeline nutma hakkama ka palju päevi hiljem. Päevi pärast tagakaane sulgemist. Armastan.

4 kommentaari “Mida lugesin… 16

  1. Aukartust äratav nimekiri! Millises ajavahemikus need kõik loetud on? Küsin sellepärast, et mul endal on lugemises täielik madalseis. Oma blogi sirvides tuli selle (pool)aasta peale kokku u 15 raamatut. Tegelikult pisut rohkem, sest kõiki ei ole blogis kajastada jõudnud. Mõni Sinu nimekirjast on ka mul lugemise järjekorras ja mõni tekitas huvi. Aitäh jagamast!

    1. Need on aprilli lõpust alates kuni juulini, et siis ka tegelikult üsna vähe :). Mulle tundub, et olen paljudega võrreldes fenomenaalselt aeglane lugeja. Samas ega mingil teisel ajal kui õhtul ei saa eriti raamatut kätte ka 🙂 Just lisandus loetute hulka “Chesili rannal” samuti hea asi, mille üle mõtiskleda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s