Päev kajab

Seisak


Puhkuse teise osani on 3 päeva ja … Mul ei ole plaane! Mind haaras selle teadmise juures üleeile peaaegu et paanika. Paar õhtut on ainult sisustatud, aga puhkust on peaaegu KOLM NÄDALAT! Ületaks piiri ja sõidaks kaugemale? Olen umbes miljon korda uurinud lende, siis vaadanud, kuidas haigestumisnäitajad tõusevad, hakanud kahtlema, loobunud, seejärel muidugi näinud sotsmeedias kedagi kuskil kaugel-kaugel suve nautimas, eriti praegu, kui meil on tavaline Eesti suvi platsis, ja kõik algab otsast peale. Tahaks ju ka! Või teha see osa Eesti tripist lõpuni, mis puhkuse esimeses osas tegemata jäi?

Mõtlesin, et läheks Peipsi toidutänavale, aga me ju käisime eelmisel aastal, mis siis et olin toona pärast silmaoppi peaaegu pime ja kurb ja mis kõik veel. Ikkagi – käidud ja nähtud, mis siis et uduselt. Keset pilkast pimedust üle lõputu lagendiku peldikusseminekut mäletan tänini kui eilset päeva, või noh, ööd, kus zombid ja igasugu muud retsidivistid mind raudselt iga hetk surnuks ehmatada või mingi terariistaga torgata tahtsid…

Läheks Saaremaale? Hiiumaad juba uurisime, nüüd Saaremaa ka? Praamid üldse sõidavad? Arvestades, mis ühe praamiga hiljuti juhtus… Puhkuse esimene osa oli tegelikult ju ülimalt mõnus, isegi jooksvalt tehtud muudatustest hoolimata.

Laulasmaa spa viimasel päeval läksime sujuvalt 7km jalgsimatkale, mis ise-enesest on väga lühike maa, kui nii palav ei oleks olnud. Meie elu aare tahtis mingi hetk käimist jätkata üksnes jalad vees, mis teoreetiliselt oli võimalik, aga praktiliselt mõnekümnemeetrisel lõigul liiga kurnav-aeganõudev protsess, et lubada. Keeld päädis eluõiekese ennastunustava määgimisega (pehmelt öeldes) ja siinkirjutaja hambad ristis rahulikuks jääda püüdmisega ning naerataval näol ja äärmise erandjuhtumina sulanud šokolaadiga preili kurnatud meele lohutamisega, mis kõik kokku oli sutsuke väsitav, põhiliselt küll ainult vaimule. Eramaadest palistatud ja magusast männilõhnast küllastunud õhk ning otse muinasjutumaalt pärit matkarada täitsid akusid õnneks kiiremini kui hetkeks kõlanud nörritav määgimine. Kokkuvõttes – ikkagi ilus mälestus.

Mis siis nüüd saab?

2 kommentaari “Seisak

  1. Soovitan Tallinna vanalinna :P. Ma sain kahest õhtust seal täieliku välismaal käimise tunde kätte :D Istusin Viru tänava alguses pingil, jälgisin paar tundi rahvast ja melu, ja juba piisas :)))
    Sama oli ühe õhtuga Kuressaares, tõsi, ooperipäevade ajal oli elu rohkem, ehk aitas see kaasa.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s