Päev kajab

Hirmsad asjad vol 2


Lugu, mis oleks võinud olemata olla.

Istume oma toas. Prahas. Hommik. Täiesti proosaline probleem – prügikast on täis saanud. Whatsappitasin kellele vaja ja küsisin, kuhu prügi tuleb viia.

Järgnevat on mul raske kirja panna. Ega ma ei taha tegelikult väga mõelda, mis oleks kui… Süütunne. Surun seda maha ja ei taha mõelda mis, kui… Tunnen ennast nii-niii…. Süüdi! Või pigem – tajun riivamisi seda hoomamatut vaakumit, lõputut ängistavat plahvatust ja tühjust. Aga ainult riivamisi… Tõmban piduri peale, ei süvene, püüan kustutada. Ma ei taha seda tunnet mitte kunagi pikemalt ja teravamalt tunda. Sügavamalt, kõike haaravamalt kogeda. See oleks kohutav. Tegelikult ei taha ma toimunule isegi tagantjärele mõelda, sest… Kõik lõppes ju hästi. Kõik on korras. Tundub. Jälgides Annit ja hiljem, mõned päevad hiljem temaga kahekesi olles sellest rääkides olen enam kui veendunud, et kõik on hästi. Vähemalt tema poolelt vaadatuna ja see ongi minule kõige tähtsam. Aga see ei vähenda minu süütunnet… Süüdi. Süüdi. Süüdi.

Jaan palus, et aitaksin tal prügi ära viia. Prügikastid pidid olema sisehoovis. Sain juhised telefoni. Kõik oli nii lihtne. Anni lahendas oma ülesannetevihikut. Ütlesime, et käime kiiresti ära ja tuleme kohe tagasi.

Läksime toast välja. Minu esimene mõte, kui uks meie selja taga sulgus – see on nüüd klassikaline olukord, kus põnn jäetakse välismaal korraks üksinda hotellituppa ja tagasitulles teda seal enam ei ole. Täiesti tüüpiline filmisüžee. Ajasin mõtte peast. Liigne ärevus. Me läheme ainult korraks. 3 maksimaalselt 5 minutit kulus. Enamus sellest ajast veetsime maja treppidel.

Jõudsime tuppa tagasi.

Annile meeldib peitust mängida. Me ei näinud tuppa jõudes Annit. Tekid olid voodil suurde kuhja aetud, arvasin, et ta on seal sees peidus. Mina hakkasin midagi telefonis sobrama ja Jaan Annit otsima. Jaan otsis Annit ja samal ajal rääkis, nii nagu me mängides teeme: “Anni kus sa oled? Anni ma ei leia sind. Tule välja.” Jaan rääkis täiesti tavalise ja rahuliku häälega. Täiesti tavalist teksti, mida me räägime ka siis, kui oleme juba näinud, kus Anni ennast peidab, aga mängu ilu mõttes ajame ikka sama juttu edasi. Jaani hääletoon oli täiesti tavaline. Täiesti. Mina jaurasin telefonis, puhkasin. Ja siis Jaan ütleb, et Triinu, ma ei leia Annit. See on täiesti sõnulseletamatu kui rahulikult ja tavaliselt ta kõlas. Ma mõtlesin, et mind tahetakse ka mängu kaasata. See, kusjuures, oleks ka täiesti tavaline süžee olnud. Meie mäng. Nii me teemegi.

Mina ei olnud mängu tujus. Ei mingit venitamist. Tõmbasin kõik kapid lahti, rebisin tekid voodilt ja tahtsin teada, et kus Annu on. Ja siis Jaan ütleb mulle, ikka täiesti tavalise ja rahuliku häälega, et Anni on päriselt kadunud, et ta ei leia teda.

MIDA?! PERSET!?

Seda ma ei öelnud, aga mõtlesin. Minul tõmbas pulsi umbes tuhande peale. Mikrosekundiga. Vähema kui mikroga. See tüüp oli vähemalt kaks korda kõik kohad jõudnud üle vaadata, enne kui mina kiire ülevaatuse tegin. MISMÕTTES?! Sa oled nii RAHULIK?!
Seda ma ka ei öelnud. Tegin kohe meie toa ukse pärani lahti. Tuppa ei saanud, kui ei olnud kaarti. Ehk siis Anni poleks ka tagasi saanud, juhul kui ta trepikotta korruse peale müttama läks. Aga seda ma ei uskunud. Ta ei tee selliseid asju. Pole kunagi teinud, et läheb täiesti omapäi avastusretkele, mis muidugi ei tähendanud, et nüüd ei oleks võinud olla esimene kord. Hüüdsime Annit, ei mingit vastust. Ütlesin, et lähen õue. Issand küll! Ja ma olin tulnud tuppa ja lihtsalt telefonis passinud! Mul hakkas pea pööritama kui sellele mõtlesin. Anni oli ju KOGU SELLE AJA KADUNUD.

Olin peaaegu trepil, kui mulle meenus, et telefoni unustasin tuppa ja uksekaarti mul ka ei ole. Tormasin tagasi ja kamandasin Jaani kohe õue. “Mine tänavale!” “Ma pean telefoni üles leidma.” Eriti rumal oleks olnud ilma telefoni ja uksekaardita õue tormata, kuidas ma sealt tagasi siis oleks saanud?!

Meie kööktoa ukse hoidsin ikka pärani. Leidsin oma telefoni ja läksin treppidele.

Istusin esimesele astmele, pisar pistis plehku, sest ma juba kuulsin, kuidas mu lemmik, nutta üürgav mummumari, treppidest üles kantakse.

Et kõik oleks faktiliselt täpne, siis Annukas oli oma käe peal tahtnud meile järgi tulla ja ka vaadata, kuhu prügi viiakse. Tema läks välisuksest tänavale. Sealt ta enam sisse ei saanud. Jaan ei leidnud teda mitte õues nutvana, vaid ta istus ja ootas ukse taga treppidel, ärev pilk uksel. Nutma hakkas ta alles siis, kui Jaan ta sülle võttis ja rääkis, kuidas nii ei tohi teha ja emme räigelt muretseb. Sõna “räigelt” Jaan siiski ei kasutanud. Anni sai minu sülle. Keegi mitte kellegagi ei riielnud ja kedagi ei süüdistanud. Rahunesime kõik maha ja läksime bussiga Karlovy Varysse, kus oli imekombel filmifestival ja umbes miljon inimest. Taas suurepärane võimalus ärakadumiseks.

Ahjaa. Annuka tädid ja onud ja mammad ja vanaisa – ärge sellest juhtumist Annuga rääkige :) sest te ei tohi sellest midagi teada. Annu soov. Kirja panin selle siia seepärast, et läbikirjutamine vabastab mind mõneti selle kõigega seotud sisemistest pingetest. Annu käitus kui kõige tavalisem uudishimulik laps ja ma isegi ei öelnud talle, et toast välja minna ei tohi… Nagu näha, mul on igati põhjust end süüdi tunda ja seda ma ka teen. Tunnen ennast süüdi, k o h u t a v a l t. Aga kirjutamine aitas. Natuke ikka.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s