Päev kajab

Süüme


Tapsin just aja. Võtsin kellal patarei välja. Vaikus. Hea rahulik on olla.

Unustasin rohelise kaardi koju. Reedel. Erandkorras veetsin tööpäeva kesklinnas kontoris. Kulgesin sinna jalgsi ja … Mõned asjad lihtsalt ununevad, aeg-ajalt. Lapsele lasteaeda sõitsin järgi trammiga. Jänest muidugi. Annu soovis koju minna bussiga. Selgitasin lapsele olukorda. Anni küsis tõsisel ilmel, kas me sõidame siis jänest. “Sellises olukorras küll”, ütlesin. Lisasin: “Kui peaks tulema peale kontroll, siis ma saan piletita sõidu eest trahvi. Sina trahvi ei saa, sest sinuvanustele on sõit tasuta.” Anni mõtles. Ütles, et tunneb ennast halvasti. Mina olin väsinud. Kõht tühi. Jalgsi kojuminek tähendas täiskasvanud inimesele 35 minutilist kõndimist. Ei ole palju, üldse mitte. Kuueaastasega ülihea õnne korral tunnine minek ja seda juhul, kui utsitad takka st suudad edukalt kõik need tuhat kõrvalekaldumist – sest umbes triljon kastanit ja miljard tammetõru tahavad ju ka kaasa tulla ja suured kivid otsaronimist ja murdunud oksaraod üleskorjamist – mingi valemiga kordades lühemaks petta. Sest päris ära jätta oleks esiteks vale ja teiseks võimatu. Ehk siis sa vajad umbes tonnijagu kannatust ja enda vajaduste (tühi kõht) ignoreerimist. Milles probleem? Olen selles kõiges Meister!

“Me võime ju tegelikult jalgsi koju minna.” Ütlen.

Üks teine päev. Anni lasteaiaõpetaja kiidab mind. Ma saatvat alati lapsega nii õigeid ja õppekavaga sobivaid raamatuid lasteaeda….. Kas ma olen uurinud nende õppekava?

Vastasin ausalt, ja võiks lausa öelda, et süümekaid tundmata, et ei ole mina õppekava vaadanud ja tegelikult laps otsustab ise, milliseid raamatuid ta kaasa võtab. Minu roll on piirdunud vaid lubamise või keelamisega. Raamatute puhul, kui need ei ole raamatukogu omad, luban alati aeda viia.

Kaks päeva hiljem. Lähen lasteaia veebilehele ja leian sealt õppekava ja loen. Sest. Kas mitte hea lapsevanem ei ole selliste asjadega kursis?! Vähemalt suutis aju mind nii palju nende mõne päeva jooksul töödelda, et mul tekkis tunne, nagu ma peaks teadma, mis seal õppekavas seisab. Muide, 6-7aastased peavad päris palju asju teadma/oskama.

Esimene asi, mille täna Annule selgeks õpetasin: Kuidas kutsuda mobiiliga abi. Kuidas helistada hädaabinumbrile (112 oli tal selge), kui juhtub mingi õnnetus näiteks minuga ja me oleme kahekesi kodus. Oma telefoni parooli ju selgeks õpetama ei hakka põnnile, eks ole. Aga mis liigutused tuleb telefoniga teha, et ta ikkagi saaks hädaabisse helistada. Sinna saab ju ilma telefoni parooli teadmata helistada. Pluss lisasin Jaani numbri hädaabi numbrite listi. Ja ta saab nüüd sedaviisi Jaanile helistades ühtlasi selgeks tee ja kõik need “libistamised”, mida hädaabikõne jaoks vaja teada on.

Kirjandustänava festivalil

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s