Päev kajab

Ämblike invasioon


Mõned päevad tagasi kirjutas Mae sellise õudusloo Hiiumaa ämblikest, et kohe kui loetud sain, panin klõps! arvuti kinni ja tundsin sügavat rahulolu. Jumal tänatud, et ma Hiiumaal ei ela, mõtlesin. Mäletan veel selgelt suvist matka läbi ämblikest tiine metsa. Horror kuubis. Teadupärast käis peaaegu terve Eesti möödunud suvel Hiiumaal, meie ka muidugi. Ei iial enam selle saare pääl ma metsa lähe! Tõotasin. Kui üldse, siis tuleb enne kõvasti juua. Ja mitte vett.

Noh, ja siis saabus sulnis pühapäevaõhtu, siin mõnusas sügiseselt uduses Põhja-Tallinnas. Vaatasime Jaaniga koos superstaaride saadet järelvaatamisest. Minu sõrakesed kenasti härra süles. Silmanurgast järsku nägin – mingi vari liigub. Ei. See ei olnud vari. Ma ei mäleta, kas Jaan sai nende sõrgadega, mis tal süles lebotasid, hoobi ka strateegilisse piirkonda, võis juhtuda. Igal juhul, kui mu mõtetes plahvatas sõna TARANTEL?!, vehklesin jalad oma kõhu alla ja käskisin ELUKA kinni püüda. Veidi mõttetegevust ja täpsustasin. TAPA ta!

No ei olnud tarantel. Ilmselt. Aga mingi ülikohutavate koibadega hiiglane igal juhul. Pilditegemisele ma isegi ei mõelnud. Jaan viis ta (jah, just, jah, jah ta ei saatnud teda teise ilma, mida mina väga lootsin) õue, küll meie majast üsna kaugele, aga nagu miks?! Aru ma ei saanud. Elusees ei usu, et keegi teda endale tuppa tahab, tema jällegi raudselt tahab kuhugi sooja kohta tulla, sest talv on tulekul ju.

Ja meil on öösiti üks aken lahti. Prrr! Sealt võib ju tonnide viisi selliseid kaheksajalgu sisse vupsata. Õõõvastav.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s